Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ekraaniteater ekraanipõlvkonnale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
"Vabadusest ja vabandustest" | FOTO: Cabaret Rhizome

Iga põlvkond mõtestab oma kultuuri, valib vahendid ja meediumid ning sedastab teemad ja sõnumid. Ühiskondlikele muutustele reageerivad kultuurivaldkonnad eri tempos. Teater, see vana kohmakas sajajalgne, vajab suurteks pööreteks aega ja ruumi. Tänase ja homse teatri jaoks on põletav küsimus, millises vormis ja milliste vahenditega suhelda ekraanipõlvkonna publikuga, kelle maailma- ja elutaju, info vastuvõtmise ja töötlemise võime ning keele ja kujundite tõlgendamine tugineb nutiajastu kihistunud reaalsusele.

Cabaret Rhizome, «Vabadusest ja vabandustest»

Lavastuse meeskond: Ajjar Ausma, Liisa Linhein, Mart Männik, Joonas Parve, Päär Pärenson, Jaan Tätte jun, Johannes Veski

Esietendus 15. detsembril 2016 Tartu Erinevate Tubade Klubis

Cabaret Rhizome tegi hiljuti Tartu debüüdi road movie’ks tituleeritud lavastusega «Vabadusest ja vabandustest», mis jõudis publiku ette nii Tallinna kui ka Tartu Erinevate Tubade Klubis. Tegemist on Cabaret Rhizome’is juba ka varem katsetatud interaktiivse teatriga, milles green screen’i taustal toimuv lavaline tegevus jõuab vaataja ette ekraani vahendusel, millel sellega liitub virtuaalne lavakujundus. Seega hälbib žanripiir traditsioonilisest ning teater astub ekraanipõlvkonnale sammukese vastu, kõnetades teda tuttavas keeles ja argiste meediumite kaudu, otsides uusi ja muutunud situatsioonis toimivaid vahendeid kahepoolse kommunikatsiooni loomiseks.

Vaatajatele kantakse ette 16 monoloogi, mis vähem või rohkem seotud inimese liikumisega elus, ajas, ruumis, reaalsuses ja virtuaalsuses. Neid kõiki ühendab küsimus inimese valikutest, vabadusest ja vastutusest selle liikumise suunamisel. Läbiv on urbanistliku noorsoo elukeskkonnast ja maailmatajust tingitud probleemistik. Monoloogide kuulajaks on tegelasi läbi elu saatev Vaikiv Rändur (Jaan Tätte jun). Taustanootidena on tajutavad keskkonna- ja globaalprobleemid, mida toetab ka teose visuaalne esteetika. Sedavõrd mahuka ainese kokkusurumine tund-ja-natuke-peale-lavastusse tingib aga paratamatult selle, et kogu käsitlus jääb pinnapealseks ja plakatlikuks, võimaldamata süvitsi minekut ja eri kihtide teket.

Lavastuse «Vabadusest ja vabandustest» bussistseen / Cabaret Rhizome

Monoloogide dramaturgiline tase ning ka esituskvaliteet on paraku ebaühtlased. Leidub tõelisi pärleid, nagu täiesti eraldiseisvat ja tervikteosest sõltumatut väärtust kandev tekst «Pöördest ja pöördumatusest». See on peenekoelise ülesehitusega vaimukas lugu filosoofist ja füüsikust, kes raamatukogutoas viskit juues entroopia probleemi lahkavad, ning millega see kõik lõppeb. Teise näitena võiks tuua anekdootliku puändiga pildi «Vajadustest ja vanadusest», milles vanadekodu «reisipäev» Google Street View’ga viib tegelase rändama lapsepõlve Sillamäe tänavatele.

Enamiku monolooge võinuks aga lihtsalt lasta läbi tihedama kvaliteedisõela. Valitseb üheplaaniline ja võõrsõnaderohke lohisev lausestus; lihtsaid, inimlikke ja argiseid tõdesid ning käibefilosoofiat esitatakse põhjendamatult ambitsioonikas sõnastuses. Teisal jälle läheb tekstis peituv mõte kaduma näitlejatehniliste probleemide tõttu.

Kuna tegemist on tekstipõhise ja lavalise liikumise poolest väga staatilise teosega, jääb näitlejate peamiseks töövahendiks hääl. Kiirustades ja rabeda intonatsiooniga esitatud tekst, eksimused registri valikul, probleemid rütmi ja rõhuasetusega ning näitlejate raskused hääle valitsemisel jätavad teose sügavamad sõnumid publikule kättesaamatuks. Kuna visuaalset müra on lavastuses niigi rohkem, kui mõistus hoomata jõuab, nõuaks teksti esitusviis äärmist puhtust ja viimistletust.

Teatav plakatlikkus ja loosunglikkus võib olla ka taotluslik. Kindlasti toetab seda ideed lavastuse animeeritud visuaal, mida valitsevad kirev koloriit, kiire tempo, kuhjatud kujundid ja reklaamidest tuttav sümboolika. Kuigi Cabaret Rhizome on varem rõhutanud just nimelt vaataja välja toomist passiivse tarbija positsioonist (lavastuses «Otsuste anatoomia» lasub publikul vastutus tegevustiku kulgemises), mõjub kõnealusel juhul ühest küljest lavalise tegevuse staatilisus ja teisest küljest ekraanilt tulvava infomüra küllus vaatajale distantseerivalt.

Lavastusliku sisu ja ekraani suhe on ekraani poole kaldu, jättes vaataja passiivsesse positsiooni. Mugavatesse diivanitesse ja tugitoolidesse laskunud, baarist võetud käsitööõlled ees, vajub publik helendava ekraani ees letargiasse, mis ei erine kuigi palju kodusest telekavaatamisest. Võõritust süvendasid etendusel esinenud tehnilised probleemid: ekraanipilt ja heli ei jookse korralikult kokku, võimendus veab aeg-ajalt alt, kaameranurk hälbib jne. Samas on just tehnilisel lahendusel teose põhirõhk.

«Vabadusest ja vabandustest» / Cabaret Rhizome

Peter Brook kirjutas juba tükk aega tagasi, et arvustajal peaks olema ettekujutus, milline peab teater tema ühiskonnas olema. Ausõna, enam ei tea. Viis aastat tagasi võis see ettekujutus veel olla, täna enam mitte. Varasemate suurte ühiskondlikke mullistuste (ja reaktsioonina järgnenud kultuurimurrangute) puhul on generatsioonide lõhe seisnenud eri vaadetes kas poliitikale, moraalile, religioonile vms üksikutele väärtustele, nüüd aga on muutunud uue põlvkonna maailma- ja reaalsustaju tervikuna.

Teater sõltub publikust, viimane on aga lühikese aja jooksul tohutult muutunud. Cabaret Rhizome astub pika sammu lähemale žanripiiride kaotamisele, teatritraditsioonist kaugenedes võetakse üle filmi- ja animatsioonitehnilised lahendused. See on kindlasti üks tulevikuperspektiiv.

Tagasi üles