Kui rotilõksu jääb kõigest hiir

Tiina Lokk
, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimised on ukse ees: parteijuht (Mait Malmsten) on valmis kõigeks.
Valimised on ukse ees: parteijuht (Mait Malmsten) on valmis kõigeks. Foto: Liisa Piiparinen

Kas «Rotilõks» on eestimaine psühholoogiline poliitiline põnevik või psühholoogiline draama action-filmi elementidega – nii- või naapidi võiks selline žanrimääratlus kõlada maitsvalt ja meeliergutavalt, vähemalt ideaalis. Ühes korralikus filmiriigis tehakse ju puhta kunsti kõrval ka avalikult meelelahutuseks mõeldut – kus kunsti suure algustähega maksab sama vähe otsida nagu musta kassi pimedast toast.



Iseasi on, kas ja kui palju peab nende tootmises osalema avalik raha. Ilmselt peab, aga kui palju? Igal juhul on Andres Puustusmaa ja produtsendina tegutseva meelelahutusärimehe Andres Peetsi liit tervitatav. Nagu ka see erakapital, mis «Rotilõksu» on riikliku raha kõrval investeeritud. Loodetavasti ei jää tulemata idasuunalised levilepingudki, kuigi Venemaal tehakse selliseid filme kümneid.

Ka taanlased teevad üsna sageli poliitilisi põnevikke, mis toimivad, seda tänu põnevale intriigile, heale žanritunnetusele ja väga headele näitlejatöödele. Ka «Rotilõksu» üks peategelastest, siinse liberaaldemokraatliku partei juht, on Mait Malmstenil mängitud suurepärase veenvusega ja mõjub igati usutavalt. Kuigi jah, milline Malmsteni mängitud filmirollidest seda ei oleks! Taas üks eesti näitleja, kes võiks olla maailmakuulus, kui ta oleks sündinud vähemasti Iirimaal...

Ma ei räägi üldse Tõnu Kargust, kes endise miilitsana on «Rotilõksus» lihtsalt ületamatu: vaoshoitud sisemise energiaga kaval ja küüniline, samas omaenese kehtestatud reeglite järgi aus ja õiglane, väärikas ja väiklane. See on täiuslik mineviku ja olevikuga karakter, mis ekraanil on meisterliku nüansseeritusega loodud.

Õnnestunud? Võta näpust!

Puustusmaa on kahtlemata režissöör, kes teab ja oskab näitlejatega, vähemalt meesnäitlejatega, tööd teha – ja see on üks tema filmide vaieldamatuid plusse. Sealjuures pole vahet, kas tegemist on vene või eesti näitlejatega, ühtmoodi vabalt tunnevad end ekraanil mõlemad. See omakorda annab põhjuse rääkida sellest, et ehk on Puustusmaa koguni esimesi, kes, näidates oma filmides tänapäeva Eestit, on tahtlikult või tahtmatult ekraanile toonud täiesti uue teema: eesti ja vene ühiskonna lõimumise.

Kõrgem pilotaaž on «Rotilõksus» ka eesti ja vene kõnekeele segunemine, üleminekud ühelt keelelt teisele, mis sünnib nii loomulikult, et paneb mõtlema, kas ajal, mil poliitikud ja meedia klopivad ikka üles vana teemat, pole asi ise juba ammu reaalelus aset leidnud ja toimib ilma suurema kärata.

Teine üllatus tabas mind nähes, kuidas oli üles võetud Tallinn. Soome operaator Timo Salminen on vaadanud Tallinna nii, et aeg-ajalt tabad end heas mõttes küsimast, kas ikka tõesti on tegemist minu linnaga, linnaga, kus ma elan. Vaatamata sellele, et «Rotilõks» esindab valdavalt telefilmi esteetikat (näiteks plaanide suurus), on see ka väga hästi kadreeritud ja monteeritud. Klass omaette on ka monteerija Tambet Tasuja. Film on hoogne ja rütmikas.

Võttes kokku eelneva, võiks arvata, et «Rotilõks» on kordaläinud film, aga võta näpust. Mängu tuleb taas eesti filmi üleüldine nõrk koht, ja see on stsenaarium.

Rohkem mängulusti, palun

On illusoorne loota, et kui stsenaarium on hõre ja konstrueeritud skeemi tasandil, siis filmis tekib sellele kusagilt kõrgemalt n-ö liha peale. Elu on näidanud, et ega ikka ei teki küll. Kahjuks. «Rotilõksust» oleks võinud saada fantastilise filmi, kui oleks viitsitud väidetavalt tegelikkuses sündinud loo ümberjutustamisele lisada veel ports fantaasiat, et seda natukenegi huvitavamaks ja dramaturgiliselt tihedamaks teha.

Praegu on tunne, et täispika filmi formaat on saavutatud ülipikaks (rohkem kui 45 minutit!) venitatud ekspositsiooniga, ja kui siis lõpuks läheb huvitavaks ehk teisisõnu käivitub intriig (selgub, et poliitiku raha on kadunud), mängitakse maha kogu põnevus ja psühholoogia – pikkade Tšiili hunta vangide piinamise stiilis lavastatud ja mittemidagiütlevate stseenidega kolmest püksi tegevast vangist.

Millise poliitilise intriigi oleks võinud siin aga üles kütta! Millise kriminaalpõnevikule omase pinge oleks võinud üles ehitada! Miks unustavad meie režissöörid fakti, et filmis on olemas võimalus kasvatada pinget samaaegselt toimuvate tegevustega, et on olemas vaataja, kelle emotsioonidega võiks mängida, et tekitada temas hirmu ja õudustundeid, et panna ta oma kangelastele kaasa elama. Ühe filmipõneviku ülesehitamise dramaturgiline arsenal on ju rikkalik! Tasunuks seal rohkem sobrada – eelkõige suurema mängulustiga.

«Rotilõks» on kindlasti paremini tehtud kui «Punane elavhõbe». Režissöör tunneb ennast platsil palju vabamalt, tal on silma ja huumorimeelt. «Rotilõksu» pole piinavalt valus ega piinlik vaadata, aga tõsi on see, et ühelegi tegelasele sa kaasa ei ela. Neid on selleks otstarbeks ka üle mõistuse palju...

Tundubki nii, et Puustusmaa pole sugugi halb režissöör, paraku kannatavad kõik tema senised filmid ühe ja sama puuduse käes – see on nõrk dramaturgia, mistõttu juhtubki nii, et seatakse küll üles rotilõks, aga kinni püütakse hiir...

Uus film kinolevis
«Rotilõks»

Stsenarist Tigran Agaveljan. Režissöör Andres Puustusmaa. Operaator Timo Salminen
Osades Mait Malmsten, Kirill Käro, Natalja Murina-Puustusmaa, Ilja Nartov, Tõnu Kark jt
Eesti-Vene 2011
4. märtsist Tallinna ja Tartu kobarkinodes

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles