Püdel õudusfilm, mis ei idane ega mädane

Helmut Jänes
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pruut», veidrad sündmused vanas majas.
«Pruut», veidrad sündmused vanas majas. Foto: Kaader filmist

Mõned aastad tagasi kaugest Habarovskist Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalile saabunud Andrei Iskanoviga vesteldes jäi kõlama mõte, et kõige paremad filmid ja ideed sünnivad siis, kui sa oled puruvaene, sul pole mõttekaaslasi ja sa oled filme sunnitud tegema oma korteri nelja seina vahel. Just nimelt nii on valminud ka selle tunnustamata «Siberi geeniuse» teosed, pungimast pungimad ekstreemsused, mida, pean ausalt tunnistama, on ka minul kui kõrge taluvuslävega friigil raske lõpuni vaadata.

Iseenesest mõista ei saa taolist üle mõistuse kummalist filmitegemise stiili üle kanda teistele, kuid midagi peibutavat ja erutavat selles julges mõtteviisis on – teha filme iseendale, kartmata kellegi lolli juttu sellest, milline üks või teine film peaks välja nägema.

Eelmainitud Iskanovi looming ja äsja kinodesse jõudnud vene õõvafilm «Mõrsja» («Nevesta») erinevad üksteisest muidugi kui siga ja kägu, kuid taoline totaalne vastandamine annab hea pinnase mõtiskluseks, mis teeb ühest (õudus)filmist hea (õudus)filmi.

«Vene õudusfilm» kõlab tegelikult sama veidralt nagu ükskõik millise teise riigi õudusfilm, kus puuduvad selle tegemiseks traditsioonid. Kui vene gooti-õudusfilmis, millega saab määratleda ka «Mõrsja» žanrit, on üldse midagi venelikku, siis võiks selleks pidada täpselt 50 aastat tagasi välja tulnud Konstantin Jeršovi ja Georgi Kropatšovi tööd «Vii», mis valmis mõistagi Gogoli jutustuse ainetel ja mille venelased ise mõni aasta tagasi uusversioonis ära lagastasid.

Nagu kirjanduse või teiste kunstiliikide puhul, tahan ma ka vene õudusfilmis näha seda salapärast ja suurt vene hinge. Kui on juba vene, las siis olla täiega – kogu krempliga, millega üleüldse idanaabri õõvafilmi iseloomustada saab, kui üldse saab. Mida mul on peale hakata venekeelse õudusfilmiga, mis minut minuti haaval hakkab meenutama nii üht kui ka teist juba tuttavat lääne või siis Jaapani klassikat.

Paraku on 33-aastase Svjatoslav Podgajevski kolmanda pika filmiga just niiviisi läinud: väga korralikult lihvitud produktsiooni taga, kuhu kindlasti on paigutatud suur hunnik raha, haigutab kuristik, mis üsna kiiresti neelab vaataja enda pimedatesse sügavikesse. Ning kuhu jäi siin see lubatud vene hing?

«Mõrsja» on saanud idee 19. sajandil levinud kombest pildistada üles surnuid, et päästa nende hing, et see saaks endale võtta uue keha. Podgajevski on ka kahes varasemas filmis tunginud surnute maailma, kuid märksa õnnestunumalt kui oma kõige värskemas töös.

Minu arvates õnnestus see tal kõige paremini tema teises, William Friedkini kultusfilmi «Vaimude väljaajaja» stiilis eksortsismi-filmis «Padaemand: must riitus» (2015), mis kasutas väga hästi võpatama panevaid heliefekte. Linateost ennast ei saa pidada küll erakordseks, kuid sellel on üks väga hea omadus: see mõjub tõepoolest hirmutavalt ja seda üks õudusfilm ju tegema peabki – hirmutama. Selle vastuolulise «meeldiva-ebameeldiva» tunde tekitamiseks kasutas režissöör ära meie kõigi lapsepõlvest tuttavat peeglimängu surnud hingede väljakutsumiseks. Asi töötab.

«Mõrsja» peategelaseks, n-ö final-girl'iks (karakter, mida hakati USA slasher-tüüpi filmides kasutama 1970-ndatel) kujuneb vastselt abiellu astunud Nastja, kes sõidab koos abikaasaga tolle sugulaste juurde väikelinna maamõisasse, kus on elanud ka mehe esivanemad. Peagi selgub, et just filmi avaminutitel aset leidnud sündmusteahela põhjuseks olnud hirmsa rituaali pärast kuuleb Nastja majas veidraid hääli ja tunneb juhtuvat midagi halba.

«Mõrsja» puhul hakkab silma tegijate suur tahtmine teha midagi head ja originaalset, kuid tegelikult on lavastaja selle kõik juba kahes eelmises filmis välja pigistanud. Sealhulgas ka heliefektide oskusliku kasutamise.

Mul ei olnud «Mõrsjat» huvitavam vaadata kui tema eelmisi töid, veel vähem suutis see mind hirmutada, kui see filmi eesmärk üldse oli. Üsna kiiresti hakkab pinev gooti-filmidele omane atmosfäär meenutama lihtsustatud slasher'it, kus klassikalise noa või kirvega tagaajaja rollis on kunagise mõrsja kopitama läinud surnukeha, mis vajab nüüd uut ja värskemat kesta. Ja näidatakse selles filmis liiga palju sellist, mida hea õudusfilm ei näita, vaid laseb publikul seda tunnetada.

Napilt nädalaid ka Venemaa kinolevis linastunud «Mõrsja» pole Vene meedias jäänud tähelepanuta. Vastupidi, meedia on filmi täis ja kriitikat seinast seina. Kes nimetab seda pettumuseks, kes vene õudusfilmi päästerõngaks, aga üldine foon on siiski keskpärasusele viitav – püdelavõitu lahja film, millest loodeti paremat.

Kuid mis maksab siin minu ja teiste skeptikute virin, kui filmi uusversiooni õigused on juba müügifaasis ja minemas ameeriklastele, ning linateose produtsente, kes seisavad ka «Selgeltnägijate tuleproovi» tootmise taga, ootamas taevamanna Hollywoodi kutse näol.

Mina jään aga lootma, et hoolimata kõigest, mida tõotab «Mõrsja» režissöörile helge tulevik, jätkab ta truult seda, mida ta kõige paremini oskab – õudukate väntamist. Vene õudusfilm vajab ju ometigi päästmist.

UUS FILM KINOLEVIS

«Mõrsja»

Režissöör Svjatoslav Podgajevski

Venemaa 2017

Alates 27. jaanuarist Eesti kinolevis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles