Ja pärast antropotseeni on äftekas ja siis on äfteka äftekas

Foto: Vaade

Nendin, et laisemale inimesele on EKA galeriisse jõuda peaaegu sama keeruline kui takistada maailmalõppu väikseid isiklike ohvreid tuues. Sellegipoolest tasub palverännakut Kunstihoone hoovi ette võtta.

Norman Orro näitusel «Down to Earth» tervitab ruumi sisenejat must makaak. Hiljuti Tallinna loomaaias jälgisin makaagipuuri juures huvitavat stseeni. Kuna olen oma elu jooksul käinud loomaaedades ja näinud ka vabas looduses makaake keskmisest kodanikust rohkem, võin kinnitada, et tavaliselt tunnevad makaagid end elumere lainetel hästi, tuiavad ringi, mängivad lolli ja on asjade käekäiguga rahul, olgu käpa vahel banaan või tühi krõpsukott.

Seekord aga olid lood teisiti. Kõik Tallinna makaagid istusid maas puuriseinte ääres. Emased makaagid hoidsid oma poegi embuses, kogu seltskond vaatas ärevalt puurilakke. Iga poole minuti kuni minuti tagant hakkasid kõik makaagid korraga mõneks sekundiks kisama, nende hääles oli muret ja hirmu. Ilmselt midagi oli maailmas läinud nihu ja makaagid said sellele pihta, kuid ei osanud midagi ette võtta. Oskasid ainult närvis olla ja häält teha, sest koos häälitsemine on lohutav ja koos olles on vähem õudne.