/nginx/o/2018/03/07/7666949t1h04f6.jpg)
Mustvalge maailm esineb ainult muinasjuttudes, kus «pahad on pahad ja head on head», kui parafraseerida ühe teada-tuntud lastefilmi laulusõnu. «Novembri» mustvalge maailm on sümbolitest ja kujunditest tiine, seda nii visuaalselt kui dialoogide puhul, iseasi on, kes mida neist sümbolitest oskab ja suudab välja lugeda, sest eks me arvusta ju kõik seda pisuhända, vabandust, käesoleval juhul kratti, mille me ise oleme oma vaimus loonud.
Kratt «Novembri» kontekstis on tehnoloogiline ime (jätame selleks korraks kõrvale ahastusse ajavad küsimused, mida folkloristitaustaga inimestelt tavatsetakse alatihti küsida: kas on ikka etnograafiliselt õige, et ühe krati nägu meenutab 1950ndatest tuttava naistejalgratta sadulat), kes oma kolmel jalal (päikese)ratta sarnase igiliikurina (juhul kui peremees tal muidugi «juhet» kokku ei jooksuta) mööda mõisa ja küla ringi tuulab ning inimeste ajatult ajalikku maist iha vara ja asjade järele püüab rahuldada. Hingehinna eest muidugi, aga valeraha eest hangitud hingehinnaga. Aga mis on armastuse hingehind? Valerahaga selle eest maksta ei saa.
«November» on ilus film (paiguti küll vähe koledavõitu stseenide ja vängete sõnade foonil) armastusest ja surmast, ajatust ja ajalikust, ahnusest ja isetusest. Nojah, aga Kivirähk poleks Kivirähk, kui kirikuisa ei näidataks väheke koomilises – minu meelest küll kurbvalusas – võtmes.
Ja P. S. Võib-olla keegi kuskil meid, eestlasi, vaatabki kõrvalt sellise mõistva muigega nagu herr Baron maarahva sekeldamisi, nendega kohtudes kelmikalt silma pilgutades, sest ühine saladus – paha hais – seob selle kahe nii erineva maailma oma veidral kombel tervikuks.
Soovitan! Mitte-eestlasele soovitan ka, aga võtku mõni «native-speaker» dekodeerijaks kaasa.