«November» on segu tinglikkusest ja naturalismist, nagu paljud Sarneti filmid. Amatöörnäitlejate kohmakus muutub siin võtteks omaette ning peategelased Hans (Jörgen Liik) ja Liina (Rea Lest) muutuvad oma näitleja-orgaanilisuses võõrkehadeks, mis mängib loole mõnusalt kaasa.
Peamine võit siin filmis on kahtlemata poeetiline, vahel hingematvalt ilus mustvalge visuaal. Mart Tanieli täpselt ja samas naturaalselt mõjuv kaameratöö, Taivo Tenso valgus ja Jaagup Roometi ning Matis Mäesalu kunstnikutöö äratavad ellu Kivirähu raamatutest tuttava trööstitu maailma. Siin on nõidus, teispoolsus, loodus ja talupoeglikkus kuidagi sünonüümideks saanud.
Keskset armastuslugu filmis saadab ahnuse temaatika. Nii nagu Kivirähu ja nüüd ka Sarneti ellu manatud pseudoajalooline eestlane, on ka tänapäevane rahvuskaaslane sageli selline, kes kraabib varanduse kokku, aga peidab selle igaks juhuks põranda alla, sest ei oska seda kasutada.
Vastavalt vaataja maitsele on siin teatud võõristus kerge tekkima, aga kahtlemata on see huvitav film. Iseäranis vahvalt mõjuvad musta kuiva huumoriga vürtsitatud karakterid ja terviklik maailmatunnetus.