Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VILJANDI, EESTI, 02FEB17
Ugala. Pildil Jaak Allik

ELMO RIIG/SAKALA
VILJANDI, EESTI, 02FEB17 Ugala. Pildil Jaak Allik ELMO RIIG/SAKALA Foto: Elmo Riig / Sakala

Jaak Allik on aastakümnete jooksul avaldanud sadu teatriteemalisi tekste, mis on laiali pillutatud kümnetes väljaannetes. Oma suure juubeli, 70. sünnipäeva eel leidis Allik, et tore oleks neid tekste ühtede kaante vahel näha. «Nii leiaksid ehk tulevased teatriuurijad või vähemasti oma vanaisast rohkem teada soovivad lapselapsed need hõlpsamini üles,» nendib teatrikriitik, lavastaja, teatrijuht ja kultuuripoliitik. 

Valikukriteeriumiks kujunes Jaak Allikule tekstide praegune olulisus. Kuna enamik aastatel 1965–2015 kirjutatud arvustusi ei olnud seotud mitte ainult konkreetse lavastusega, vaid ka selle aluseks olnud probleemi, s.t ühiskonnaga, siis avastaski Allik, et tema teatrilood peegeldavad üsnagi hästi ühiskonna muutumise lugu viimase poolsajandi vältel. «Loomulikult andsin endale aru, et arvustused lavastustele, mida enamik inimesi näinud pole ning kunagi ega kuidagi ka enam näha ei saa, vaevalt kellelegi suuremat lugemishuvi pakuksid. Seepärast otsustasin kunagi kirjutatu varustada tänaste kommentaaridega, püüdes analüüsida, kus olen oma hinnanguis ja ennustustes mööda pannud ja mille üle nüüd piinlik on, kus on aga tulevikuvaated täpseks osutunud.»

Raamatus «Kihnu Jõnnist Savisaareni» peatub Allik 38 tema kaasaegse lavakunstimeistri loomingul, (taas)avaldatud on 53 arvustust, portreed, esinemist. «Kui neid tekste kommenteerima hakkasin, selgus, et kuidagi ei saa mööda ühe või teise loo ilmumise asjaoludest, see tähendab, et tekstide vahele tuli kirjutada ka enam kui poole sajandi pikkune isiklik kujunemislugu. Nii omandas algne artiklite kogumik teatud mõttes mälestuste või koguni «isikuraamatu» formaadi, kuid see hõlmab siiski vaid minu kui teatrivaataja ja teatripoliitiku eluloo.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles