Aja auk. Seks kui neuroos

Steven Soderbergh omal ajal, omas mahlas Foto: Kuvatõmmis

1989. aasta algus. 26-aastase režissööri Steven Soderberghi automaatvastaja on filmiinimeste kõnesid täis. Sydney Pollack on nädalaid helistanud. Kõigi suurstuudiote juhid pakuvad kohtumisi. Produtsendid Don Simpson ja Jerry Bruckheimer ka, aga neile ei taha Soderbergh tagasi helistada. «Nad on limukad,» ütleb Soderbergh.

Aasta tagasi poleks keegi neist heitnud talle pilkugi. Soderbergh oli lavastanud ansambli Yes kontserdivideo, mis esitati Grammyle, aga sealt edasi karjääri ei saanud. Nüüd on Soderberghil taskus 1,2 miljonit dollarit maksnud film pealkirjaga «Seks, valed ja videolint». Kui seda jaanuaris Sundance’i filmifestivalil näidati, tahtis Soderbergh vabandust paluda, et film pole veel täiesti valmis. See oli liiga pikk, heli polnud veel paigas ja tiitrid olid tehtud Xeroxiga.

Keegi ei pannud seda tähele. Pärast esilinastust müüdi ülejäänud kolm seanssi välja. Miramax maksis filmi eest 750 000 dollarit ja võttis selle plaani sügiseks kinodesse tuua. Kuu ajaga sai Soderberghi agent 500 kõnet. Soderbergh käis ka ühel kohtumisel –filmistuudioga Paramount. Ta ei olnud lõunat söönud, kõht oli veidi tühi ja laual oli puuvilju, aga need kõik olid sellised, mida tuli koorida – banaanid, apelsinid –, kuid Soderbergh ei tahtnud koorehunnikut jätta maha. Siis ta vaatas neid puuvilju, tundis teatavat võimetust ja tühja kõhtu.