/nginx/o/2017/02/14/6339993t1h3f14.jpg)
Tuhandete inimeste vahel ringi joostes tekib tunne, et filmide kõrval iseloomustab Berlinalet teinegi oluline märksõna: järjekorrad. Inimesed sammuvad piletisappa tunde enne kassade avamist. Berliinlaste hulgas on tavaline, et üks inimene esindab piletite hankimisel tervet sõpruskonda. Tavaliselt osutub selleks sõber, kelle ülemus hilinemise pärast ei pahanda.
Piletist ilma jäänud fänne võib näha õhtuti kinode ees siltidega «Suche Ticket» («Otsin piletit»). On see fännikultus või pelgalt tahe näha filmi esimesena maailmas? MIne võta kinni. Ja öeldakse, et järjekorrad on inimestele vastumeelt.
Berliini Palasti 1600-istekohaline saal täitub igal juhul võluväel, isegi pressiseanssidel. Nii juhtus näiteks Aki Kaurismäki filmi «Teisel pool lootust» («Toivon tuolla puolen») pressiseansiga, kus isegi osa ajakirjanikest jäeti kurva näoga ukse taha ootama.
Läbi võistlusprogrammi filmide triivides jääb hinge siiski kahtlane tunne, kas kahetunnine ootus end alati ära tasub. Nii mõnelgi korral on saalis ohkeid ja uniseid haigutusi enam kui haaravat vaikust või kaasaelavaid naeruhüüatusi. Vähemalt põhivõistlusprogrammi filmide puhul.
Sellele vaatamata on festivali üldine meeleolu hea. Ei saa öelda, et terve linn Berlinale pärast hulluks, ent sammutakse, kava käes, ning sotsiaalmeedias jagatakse agaralt filmisoovitusi.
Õnneks on soovitust väärivaid filme lisandunud siiski ka põhivõistlusprogrammi. Publiku ja ajakirjanike seas lööb laineid Sebastián Lelio «Fantastiline naine» («Una mujer fantástica»). Tegu on juba varem Berlinalel populaarsust kogunud režissööri tundelise ja liigutava draamaga. Hingestatud tegevuskulg on ilmestatud tugeva poliitilise laenguga. Viimane on Berlinale publikut silmas pidades hädavajalik: Berliin nõuab poliitikat.
Sel aastal näib olevat eriti aktuaalne Brexiti küsimus, mida esitatakse peaaegu igale pressikonverentsil viibivale britile. Olgu küsimiseks siis põhjust või ei. Õnneks on festivali enda atmosfäär rahumeelne. Seljakottide kontrolli ja üksikuisse põhialas viibivaisse politseiautodesse suhtutakse kui rutiini, mis ei ärrita ega tekita küsimusi.
Aga tagasi filmi juurde. «Fantastilise naise» muudab eriliseks poliitilise keele sundimatus, loomulikkus. Sellele vaatamata suudab film kummitada päevi. Sebastián Lelio dirigeerimine on sedavõrd tundeline ja tasakaalukas. Visuaalset fooni täiendavad üksikud, hajuti sisse pikitud kunstilised kaadrid, milles on Pedro Almodóvari tunnetuslikkust.
Loo keskmes on kaunis ja naiselik Marina (Daniela Vega), kes jagab kirglikku elu oma armsama Orlandoga (Francisco Reyes). Helged meloodiad katkevad ühes Orlando äkksurmaga, pärast mida satub Marina mehe perekonna ja isegi haiglatöötajate põlu alla. Kõike seetõttu, et naine on transsooline.
Avanevad valusad kaadrid Marinast, kes on sunnitud arstlikus komisjonis riided seljast heitma. Piinav ja ebaõiglane alandus poeb noil hetkil läbi ekraani hinge kriipiva kiirusega. Sebastián Lelio kujutab delikaatselt, ent piisavalt provokatiivselt põhjendamatut viha, mis langeb süütute inimeste peale pelgast mõistmatusest, kiusust, põlastusest kõige endast erineva vastu.
Transsooline näitlejanna Daniela Vega kandideerib tõenäoliselt ka parima naisnäitleja Hõbekarule. Võimalik on mõni teinegi auhind. Kindlasti on tegu linateosega, mida ootab suur edu kinokultuurimajade publiku seas. Igal juhul on selle avastanud juba Sony Pictures.
Lõpetuseks ja lühidalt ka Sally Potteri helgest palast «Pidu» («The Party»). Poliitiline satiirikomöödia leiab aset uue terviseministri Janeti (Kristin Scott Thomas) elutoas. (Nagu Eesti näitelgi teame, pole terviseministri elu kunagi kergete killast.) Filmis lööb tähistusmeeleolu laiali Janeti abikaasa Bill (Timothy Spall), kes tuleb välja karmide ülestunnistustega.
Edasine õhtu möödub Aprili (Patricia Clarkson) küüniliste märkuste seltsis. On draamat, feministide raevukat arutelu ja sügavmusta briti huumorit, mis ei kohku tagasi isegi surma ees. Ehk ei ole seejuures tegu filmiga, mis mälusoppi koha reserveeriks. Ent vaatamise ajal täidab «Pidu» meeled tervitatavalt mõjuva mahlaka satiiriga.
Kokkuvõtvalt võib festivali senisesse põhivõistlusprogrammi repertuaari suhtuda siiski tagasihoidlikult. Nii mõnelgi korral käib pärast filmivaatamist peast läbi küsimus: «Oli see tõesti seda aega väärt?»