Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kukk või kana, noor või vana

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Keity Pook «Sünaps» | FOTO: Kris Moor

Sõltumatu Tantsu Lava sari Premiere on platvorm, kus noored koreograafid toovad publiku ette oma esimese lavastuse. Niisiis, meil avanes võimalus vaadata tulevikku. Seekord näidati TÜ Viljandi kultuuriakadeemias tantsu õppinud Keity Pooki «Sünapsi» ja Sigrid Savi lavastust «Imagine There’s A Fish»  debüütlavastusi, mis loodud täiesti vabast tahtest. Vabatahtlikkuse all pean ma silmas eelkõige isiklikku algatust, tegemist ei olnud koolitöödega. Keegi ei sundinud, keegi ei suunanud, et kui palju peab olema tantsu ja kui palju muusikat ja kui palju teksti, ja mis kõige tähtsam, pärast ei pannud keegi ka hinnet.

NO37,9 aktsioon «Kreeka tragöödiad», kus EMTA Lavakunstikooli magistrandid üles astusid, oli hoopis teistsugune. Seal inimesed teadsid, milline tulevik olema peab. Tudengid teadsid seda, kuna õppejõud olid neile selle saladuse avaldanud, ehk isegi nõudnud. Seal oli tunda ülesannet, sooritust ja peatselt ilmuvat numbrit, mis hindab su oskusi. Füüsilise teatri õpilased pidid esitama kreeka tragöödiaid kindlasti kehaliselt ja samal ajal või siis seisakute hetkedel esitama ka teksti. Saalis oli peale kursusejuhendaja Jüri Naela ja konkreetsete tööde juures abistava Merle Karusoo ka palju hoolivaid ja kaasaelavaid teatrikolleege.

NO37,9 Lavakunstikooli aktsioon: «Kreeka tragöödiad», fotol Tanel Saar / Johan Elm

Lavaka kaks tantsutaustaga tudengit on varem lavastanud küll, teatritaustaga näitlejad on osalenud etendustes näitlejana nii, et vähe pole, aga see, mis NO-teatri laval näidati, oli hale. Kui sellist jooksmist, patsutamist, hüppamist, väänlemist, tõmblemist või pooside hoidmist nimetada füüsiliseks teatriks, siis ma hakkan vaikselt mõistma, miks sõnateatri inimesed tantsust lugu ei pea. Kuna kõnealusel juhul oli tegemist koolitööga, siis tahaksin näpuga näidata kuulsate ja palju kiidetud juhendajate poole. Miks te saadate noored inimesed häbisse, miks keegi neid ei kaitse, miks müüakse hädasolemist vaatajatele? Sellised esimesed katsetused tuleks teha pimedas prooviruumis, mitte kohe paisata vaatajatele närimiseks.

Ja tegelikult ei olnud tegemist noortega, magistritudengid on kõik kogemusega kunstnikud, pea neljakümne lähedal tüübid, ja juhendajateks justkui suurimad gurud, keda meil võtta on. Aga tulemus oli piinlik ja sellest häbiväärsest juhtumist räägin ma just sellepärast, et paremini esile tuua Sõltumatu Tantsulava Premiere’i sari. Lavaka omad kinnitasid meile, et ka tulevikus on seesama minevik. Võib-olla veidi kehvemalt ja saamatumalt, kuid koreograafid olid pööranud näod avatud tuleviku poole ning lubasid ka vaatajatel sellest osa saada.

Sigrid Savi «Imagine There’s A Fish» / Kris Moor

Nii Keity Pook kui ka Sigrid Savi tegelesid kujutlemise teemaga. Keity näitas meile iseenda kujutluspilte sise- ja välismaailmast, Sigrid aga provotseeris vaatajaid kujutlema. Ei ole väga keeruline kujutleda sisekosmost sarnasena väliskosmosega, üldse pole keeruline kujutleda kosmost. Keity pakkus vaatamiseks kujutise võrgustikust, kus kaks närvirakkude kimpu suhtlesid omavahel roosasid niite pidi. Impulsid saadeti välja ja võeti kiirte kaudu vastu. See pilt oli passiivne, seisis paigal, aga hetkel, kui staatiline pilt suunati pimedusse ja mängu toodi hoopis teistsugune vaataja, muutus kõik.

Vaatajaks oli liikuv, tundlik, valgust kiirgav objekt. Lihtsamalt väljendudes lamp, mis pööras tähelepanu varem kehtestatud kujutisele. Toimus tripple-mäng: mina vaatasin lampi, mis vaatas võrgustikku, ja võrgustik näitas ennast seinale. Kuid see kujutis oli juba dünaamiline ja liikuv. Üksikute punktide ja joonte vaheline kaugus muutus suhteliseks, iga kord, kui minu pilk pöördus, muutus ka kujutis, iga kord, kui lambi pilk pöördus, muutus ka joontevaheline suhe ja punktikeste kaugus. Vahel sai kõik üheks ja üks kõigeks.

Keity näitas meile, kuidas miski saab olla siin ja seal korraga või ühtaegu varem ja hiljem, piisab vaid vaataja väiksest võbelusest ja nihkumisest, kui nihkub kogu maailm. Siin ei ole tegemist meenutusega, Platoni ideede maailmaga, kus me pingsalt püüame teispoolsust tabada, vaid reaalsuse endaga.

Kahju vaid, et see illusiooni ja reaalsust kirjeldav olukord ei pakkunud lavastajale täit rahuldust, ta justkui poleks ise uskunud, et see ongi tohutult põnev kogumaailm. Keity tahtis enamat, Keity tahtis teha ka teatrit ja tantsu, aga pärast nii kõva kujundit ei huvitanud vaatajat enam väljapakutud teatri või tantsu illusioon.

Kui Keity tegeles tervikuga, siis Sigridi lähenemine kujutluse teemale oli vastupidine, ta tegeles üksikuga. Sigridil oli tuba, kala, iluakvaarium ja selle ümber ka näitleja, kes giidi kombel juhatas meid läbi lavastuse. Vaadake, siin on akvaarium, ah te ei näe, noh, ma tõstan ta siis silmade kõrgusele. Kujutage ette, et seal on kala. Vaadake, see on vaip, aga kujutage ette, et sellel vaibal on osad. Ahah, liiga abstraktne, no lõikame siis ühe osa vaibast välja, nii ei pea enam kujutlema, nüüd sõidab üks osa vaibast koos näitlejaga ruumi teise ossa, alguses kõrvale, siis taha ja taas kõrvale, aga seekord tagasi suunas. Lõpuks jupp jupi haaval saab esineja kõvaks kiviks. Vaatajale on näidatud ära kõik punktid kiviks saamise teekonnal.

Ja täiesti hämmastaval kombel käivitas niisugune kõigele osutamine ja mitte millegi varjamine vaataja kujutlusvõime. Kui Sigrid liigutas akvaariumi üles ja alla, siis mina hakkasin seda peatselt liigutama ette ja taha, vasakule ja paremale. Kogu ruum liikus, aga mitte segase müstilise imemaailmana, vaid täpselt lavastaja koodi järgi.

Sigrid Savi on mineviku tänapäeva toonud, läbi töötanud kogu viimase neljakümne aasta kaasaegse tantsukunsti arengud. Sigrid on ka tark, tema töö oli tsitaate täis, mis näitas, et ta teab täpselt, millega tegeleb. Ta teab täpselt, millega enne teda on tegeletud, need teadmised on tema sees ja pakuvad turvatunnet, kuid selles punktis ta ei peatunud. Sigrid pakkus kujutlusvõimele ruumi just kahe kehtestatud punkti vahel. Olukorras, kus vaatajale valikuid ei jäetud, avanesid valikud ja käivitus aktiivne kujutlemine just kehtestatud punktide vahel. Hämmastav, kuidas üks noor tüdruk saab olla nii tark ja nii turvaline.

Kokkuvõttes ei ole oluline, kas sa oled noor või vana, milline on sinu kogemus või kogenematus. Selleks et vaatajal oleks saalis midagi muud teha, kui õpetaja kombel hinnata esineja ja lavastaja oskusi, on vaja kunstniku enda tahet. Temal peab enne see maailm olemas olema, ta peab eelkõige ise sellesse uskuma, siis saab seda teistega jagama hakata. Äkki on vahe selles, kas oled kukk või kana. Kukk, kes kireb, ja kana, kes kaagutab. Aga kes lõpuks selle muna ära muneb, ei ole raske ennustada.

ARVUSTUS

Premiere’17

Keity Pooki ja Sigrid Savi debüütlavastused «Sünaps» ja «Imagine There’s A Fish».

Esietendus  9. veebruaril Sõltumatu Tantsu Laval

NO37,9 Lavakunstikooli aktsioon: «Kreeka tragöödiad»

Laval lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid Agur Seim, Jaanika Tammaru, Kersti Heinloo, Mait Joorits, Martin Mill, Raho Aadla, Sergei Furmanjuk, Sylvia Köster ja Tanel Saar.

Esietendus 28. jaanuaril NO99s

Tagasi üles