Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Säde aja lood ja Säde ajalood

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Enn Säde annab jälle põhjust endast rääkida. Raamatupoodidesse on jõudnud kogumik «Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest», mis koondab aastate jooksul eri väljaannetes avaldatud lugusid. Valdavalt keerlevad need lood meie filmi, selle möödaniku ümber. Säde selgitab meile uues raamatus eesti filmiloo lugusid.

Lugude jutustaja

Õige mitme loo pealkiri on lihtsalt «Kuidas…»: «Kuidas me Igor Jeltsoviga Kääriku seinast alla sõitsime» ja «Kuidas me Olaf Utti appi kutsusime». Või «Kuidas Kuressaares 1965. aastal sinimustvalge lehvis» ja «Kuidas Kaljo Kiisk soolaputkasse pistetakse». Ja siis Säde räägibki, mis ja kes ja kuidas. Kuidas see läände putkanud Jeltsoviga sõitmine oli ja mispuhul kompartei keskkomiteest Utt appi kutsuti ja mis kõigest nii sai. Pajatab ühe või teise järjekordse episoodi filmitegemise köögipoolelt. Teeb seda nauditavalt, huviga loetavalt.

Muidugi võivad Säde tekstid olla seejuures mõneti isiklikud. Ent tegelikult mitte eriti. Isiklikumatest nimetaks näiteks veel ühte kuidas-lugu: «Kuidas operaator Mati Kask presidendiga võidu suusatas». Jutt on selles aastast 1964, Kääriku vastsest spordibaasist, Tallinnfilmi tollastest noortest, kes seal suusalaagris aega veetmas – vaata fotot lk 278 (foto ja tekst on Säde raamatus tihedas seoses, täiendavad-selgitavad vastastikku teineteist). Aga siingi tüürib kohe jutt ikka sellele, kuidas Mati Kask olude sunnil kinokaamera haarab ning suusarajal ekstraklassi demonstreerivat Soome presidenti Kekkoneni jäädvustama tõttab.

Kunagise Tallinnfilmi töötajatel on vedanud, tänu Sädele on paljudki neist nüüd raamatukaante vahele kinnistatud. Sealhulgas mitmed-mitmed n-ö taustajõududest, neist, keda tavaliselt ei teata. Olgu või lugu Mihkel Vaarmaast ja tema hõbehallist Fordist. Lugu Tallinnfilmi vanast autojuhist ning vanast, Kultuurfilmi päevadest pärit heliautost. Ning filmiauto lõpust filmilindil – hävinud autovrakina Tarkovski «Stalkeris».

Aegade jooksul on neid n-ö taustajõude filmitöö juures olnud erinevaid. Teadagi, ajad ise on erinevad olnud, nii ka filmi juures ja ümber askeldajad. Jutt on parteilastest, Tallinnfilmi partei algorganisatsioonist. See on tegelikult keeruline teema. Üks asi on lugeda tänapäeval parteiarhiivi protokolle (kusjuures Säde on sedagi teinud), teine asi, kui oled ise tollaste sündmuste tunnistaja olnud (ka kaudselt, mitte otse koosolekuruumis viibides), kui tead rohkem, millised olid siis inimeste tegelikud valikud ja kes oli kes. Lugu sellest, kuidas oleme kaotanud eesti filmi jaoks Andrei Dobrovolski, lugu pealkirjaga «Mäletamise kohustus».

Ajalugude jutustaja

Muidugi on Säde filmiajalood üksjagu subjektiivsed. Juba selleski aspektis, et kirjutanud on ta ikka nendest inimestest, kellega koos töötanud, ja nendegi puhul kellest rohkem, kellest vähem, kellest pea üldse mitte. Näiteks animafilmi kohta ei leia me ridagi. Ega peagi, see polegi eesmärk olnud, Säde filmiajalood põhinevad ikkagi isiklikul kokkupuutel-mälestusel.

Nii ei pretendeeri Säde lood kuidagi n-ö akadeemilisele filmiajaloole. Kummatigi suudavad aga viimast oluliselt täiendada-täpsustada. Pean silmas Säde uurimusi Jüri Müürist ja laulupeofilmidest. Ah jaa, need olid ju filmid, mitte mõned monograafiad või vähemalt respektaablid teadusartiklid kuskil indekseeritavas ajakirjas? Aga elame üha enam audiovisualiseeruvas kultuuriruumis, miks ei võiks filmialane uurimus olla ka ise filmiks vormistatud!

«Jüri – see mulk ehk Mis tuul müürile…» (2004). Portreefilm tõstab ikka keskmesse ja väärtustab portreteeritavat, aga kui portreteeritav on üksiti olnud «kolleeg ja sõber», nagu Säde ekraaniloos kohe alguses öeldakse, ning kui Müür on meie senises filmiloos teenimatult tagaplaanile jäetud? On eriline kunst, kui seesuguses situatsioonis ei kiputa omakorda liigselt teise suunda kalduma, vaid on suudetud piisavalt objektiivseks jääda nagu Säde Müüri käsitluses.

Jüri Müür kuulub meie filmitegijate esimesse põlvkonda, kes oli saanud professionaalse ettevalmistuse ja tuli meie filmi 1950ndate-60ndate vahetusel, Hruštšovi sula ajal, mil sai sisuliselt võimalikuks rahvusliku kinematograafia teke sõjajärgses Eestis. Esimesteks teetähisteks said Virve Aruoja televisioonis valminud «Näitleja Joller» (1960) ning Tallinnfilmis Jüri Müüri «Ühe küla mehed» (1962). Alles siis tulid teised.

«Tuulepealsed leelod» (2007) keskendus Müüri «Leelo», 1969. aasta juubelilaulupeo filmi valmimisloole koos repressioonidega. Laulupeo temaatikat käsitledes jõudis aga ka varasemasse, kaugeltki mitte lihtsatesse sõjajärgsetesse aegadesse ning 1947. aasta laulupeofilmi juurde. Ning teisalt, algselt pealkirja «Laulev eestlane» kandnud filmi stsenarist Hando Runnel sai nüüd, 2007, öelda asju, mida 1969 ei saanud. Ja mitte üksnes tsensuurist tõttu. Laulva revolutsioonini, 1869 alguse saanud enese vabaks laulmiseni oli «Leelo» aegadel jäänud veel paarkümmend aastat.

Raamatu lehekülgedel puudutavad meie filmiajalugu kõige otsemalt raadiovestlused Ilmar Raagiga (2006). Samas on hinnatav üksikutest filmitegijatest kirjutatu. Ei hakka siin nimetama Lennart Merit või Vladimir Karasjovi, Säde seotus nendega on niigi teada. Olgu näiteks hoopis Olav Neuland (pikem kirjutis «Üks poolelijäänud lendutõus»).

Säde on olnud Neulandi filmitee, üksiti ka kõige varasema, professionaalsele filmitööle eelnenud harrastusfilmide sünni tunnistajaks. Neulandi filmid tekitasid omal ajal vastakaid suhtumisi, ent fakt jääb faktiks, tema «Tuulte pesa» (1979) oli film, mis 1970ndate-80ndate vahetusel meie filmi tulnud uue tegijate põlvkonna töödest suutis väljaspool Eestitki esimesena tähelepanu äratada (Karlovy Vary debüüdiauhind 1980).

Või Mark Soosaar ja tema «Jõulud Vigalas» (1980), selle valmimine seestpoolt nähtuna («Vaba mees Vigalas»). Film, mida meil siinsamas kohapeal materdati, kuna Soosaar käis 1905. aasta sündmusi ekraanil kujutades enam kui isepäiselt ringi «ajaloolis-revolutsioonilise» nõukoguliku kaanoniga. Materdati sedavõrd, et «Jõuludega» Soosaare mängufilmitegemised lõppesidki. Paraku.

Või Virve Aruoja ja Jaan Toominga «Värvilised unenäod» (1974), jällegi seestpoolt nähtuna, filmi valmimiskäiku, käigult uudsete lahenduste otsimise-leidmise lugu lugejaile vahendades. Virve Aruoja roll eesti filmiloos on paraku seni samuti varju jäänud. Mitte ainult Toomingaga, mitte ainult «Joller», paljude teistegi Telefilmi 1960ndate oluliste tööde juures on just Aruoja tegev olnud. Õnn, et Säde koos Ago Ruusiga jõudis Aruojaga pika intervjuu salvestada. Või mis õnn, rohkem ikka autori kõige kultuuriloolise kogumise-säilitamise komme – hamsterlik, nagu langevarjuhüppeid harrastanud Säde kõrgelennulisust vältides ütleb (lk 165).

Säde ajalood

Rida episoode, portreejäädvustusi Säde suu läbi meie filmiloost, igaüks neist omaette lugu, ka omaette ajalugu. Ometi, rääkides ajalugudest, kasutades mitmust, pean ma silmas tegelikult vastupidist. Seda, et Säde ajalood, killuke siit, teine sealt, on samas ikka üks terviklik ajalugu.

Kuidas on Sädel, lähtudes kord ühest, kord teisest inimesest või seigast, olles seejuures isiklik ja subjektiivnegi («valetab nagu pealtnägija», nagu Säde mäletamiste kohta teab öelda – lk 153), kuidas on tal õnnestunud oma rääkimised siiski kenasti loodis, ajaloodis hoida?

Kajalood kasutab navigeerimiseks kaja, helimehena alustanud Sädel on jätkunud kõrva kuulatada ajadistantsi, selle kaja. Ja mitte üksnes tagantjärele olnu suhtes, samamoodi ka vahetult osalejana oleva puhul – mida muud see jäädvustamine-talletamine tähendab. Pluss põhjalikkus (arhiivitööd) ja pühendumine, ja et selleks kõigeks, kõigiks Säde mitmekülgseteks tegemisteks ikka energiat, sädet on jagunud.

Enn Säde filmiraamat on kopsakas täiendus meie enam isegi mitte nii lühikesele, ent sisult siiski hõredale filmikirjanduse riiulile. Tõsine lisa just sisukuse poolelt. Siiski üks märkus raamatu vormistusest. Ülal sai viidatud paarile Säde filmile. Kas poleks tegelikult võinud või pigem iseenesestmõistetavaltki pidanud Säde filmiloo raamatuga kaasnema, sellega kokku käima plaat Säde filmilooliste filmidega?

RAAMAT

Enn Säde

«Säde filmist. Lood Eesti filmimetsadest»

Kultuurileht 2016

464 lk

Tagasi üles