Eriti on see raiskamine, arvestades, et lugupeetud Ilmar Trull mööda ilma ringi tuiab ja muudkui luuletusi freesib. Mis on suurepärased. Kes veel ei tea või ei usu, omandagu kiiresti kõik auväärse raamatud, mis talle pihku võivad sattuda.
Need on nii head, et tahaks teistega jagada. Oleks nõus pähegi õppima, sest hea luuletus jääb pähe suurema vaevata. Mingid lillekesed-linnukesed mitte, aga alkohoolikust kojamees, kes lasteaeda lusti pärast voolikust kastab, lupsti.
Võibolla räägiti nüüd ennast sisse. Kohe tuleb silma ette pilt, kuidas saabub sünnipäev. Mis aasta-aastalt aina kurvem – no millal küll jõuti nii vanaks saada. Teine mure, et kaua see seekord kestab. Ühed tulevad päevi varem, teised õigel päeval, siis hakkavad hilinejad tilkuma, ja ainuke, mis peas veel keerleb: teid on palju, mina üksi.
Vaat, kui veel salmi ka küsida võtavad. Et muidu kinki lauale ei panda. Õigupoolest polekski nii hull. Värskemat sorti traditsioon lausa. Siis oleks Trullist ju otsata abi, sest lõbus endal õppida, etelda, teistel kuulata. Ja kui kellelgi teisel sünna juhtub olema, kohe nõuad salmi vastu.
Vaevalt küll vanainimesed enam viitsivad. Mälu pole enam see ja jutt kisub juba sellele, millist rohtu keegi võtab, kuidas öösiti magab.
Õnneks on ikka veel säilinud kool. Kuidas seal praegu asjad käivad, ei tea. Vist ikka antakse veel haridust ka, mitte ei tekitata ainult süütunnet hukkuvate valgete ninasarvikute ja mineviku sõjakuritegude pärast. Nagu vahel paistab.
