Tarbeluulet igaks elujuhtumiks

Jüri Pino
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TALLINN, EESTI : 20JAN16
Pildil ILMAR TRULL lumisel tänaval
lt/Foto: LIIS TREIMANN
TALLINN, EESTI : 20JAN16 Pildil ILMAR TRULL lumisel tänaval lt/Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

On lausa kurb ja raiskamine, et luuletuste aeg ainult jõuludesse jääb. Lapsukesed taovad endale pähe mingit ninnunännut, mis on vähemalt viis salmi pikk. Jõuluvana vannub omaette habet, mis seestpoolt seitsme erineva huulepulgaga koos – ise kogetud. Nagu ka seda, kuis lapsed nutma hakkavad, kui jõuluvana näevad, ja parim, mis teha, on see lollakas habe eest tõmmata, nende usk purustada. Vähemalt nad ei nuta. Ülepea, jõuluvana käigu siis, kui lapsed magavad, toogu kingid kuuse alla, tõmmaku uttu.

Eriti on see raiskamine, arvestades, et lugupeetud Ilmar Trull mööda ilma ringi tuiab ja muudkui luuletusi freesib. Mis on suurepärased. Kes veel ei tea või ei usu, omandagu kiiresti kõik auväärse raamatud, mis talle pihku võivad sattuda.

Need on nii head, et tahaks teistega jagada. Oleks nõus pähegi õppima, sest hea luuletus jääb pähe suurema vaevata. Mingid lillekesed-linnukesed mitte, aga alkohoolikust kojamees, kes lasteaeda lusti pärast voolikust kastab, lupsti.

Võibolla räägiti nüüd ennast sisse. Kohe tuleb silma ette pilt, kuidas saabub sünnipäev. Mis aasta-aastalt aina kurvem – no millal küll jõuti nii vanaks saada. Teine mure, et kaua see seekord kestab. Ühed tulevad päevi varem, teised õigel päeval, siis hakkavad hilinejad tilkuma, ja ainuke, mis peas veel keerleb: teid on palju, mina üksi.

Vaat, kui veel salmi ka küsida võtavad. Et muidu kinki lauale ei panda. Õigupoolest polekski nii hull. Värskemat sorti traditsioon lausa. Siis oleks Trullist ju otsata abi, sest lõbus endal õppida, etelda, teistel kuulata. Ja kui kellelgi teisel sünna juhtub olema, kohe nõuad salmi vastu.

Vaevalt küll vanainimesed enam viitsivad. Mälu pole enam see ja jutt kisub juba sellele, millist rohtu keegi võtab, kuidas öösiti magab.

Õnneks on ikka veel säilinud kool. Kuidas seal praegu asjad käivad, ei tea. Vist ikka antakse veel haridust ka, mitte ei tekitata ainult süütunnet hukkuvate valgete ninasarvikute ja mineviku sõjakuritegude pärast. Nagu vahel paistab.

Vanasti vähemalt tuli luuletusi pähe õppida, klassi ees ette lugeda. Ega see meeldiv olnud, eriti häbelikumat sorti poeglapsele. Kuigi õnnestus kunagi etlemise eest vene keele tunnis lausa 6 hindeks saada. Ausalt. Kuidas õpetaja selle ära seletas, aga klassipäevikus oli 6 mis 6 kirjas. Luuletus oli kellegi Nalivaiko – tollal ei osanud keelt nii palju, et irvitada – pihtimus, lühike ja hoogne. Nujah, see ei puutu asjasse.

Vahel, kui õigesti mäletatakse, oli vist ka luuletus vabal valikul. Küll siis otsiti antoloogiast «Eesti luule» neid lühemaid. Leiti ka. Ole laisk, aga ole kaabak. Vaat, kinkige lugupeetud Trulli teos oma alaealisele huligaanile. Igaks elujuhtumiks, kui talt ükspäev nõutakse millegi päheõppimist. Uskuge, lapsuke õpib mõnuga karu junnipoetamise rea pähe ja edasi juba ludinal. Pärast on teile ehk tänulik ka veel. Kunagi.

Enne muidugi lugege ise läbi. Vaadake pilte ka, Trull ise tegi, need on veel omaette krutskeid täis. 

Foto: Raamat

Ilmar Trull «Jänese valitud palitud»

Tammerraamat

64 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles