Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Disain kuulub rahvale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urve Küttner. | FOTO: Repro

Oleme harjunud, et nüüdiskunst tegeleb ajakohaste teemadega, olles tihti justkui ajalehtedes ilmuvate päevapoliitiliste karikatuuride natuke hiljaks jäänud analoog näitusesaalis. Vähem oleme aga harjunud sellega, et ehtekunst astub dialoogi parajasti Eestis eksponeeritava maailmakunsti klassiku näitusega.

Eesti ehtekunsti grand old lady Urve Küttner (s 1941) teeb selle ootamatu lükke seoses Kumus veel natuke aega väljas oleva Belgia sürrealismiklassiku Paul Delvaux’ loominguga.

Mõeldes Küttneri loomingule alates 2000. aastast ei ole selles ka midagi väga üllatavat. Nimelt loob ta sest ajast peale kompositsioone, kus kombineerib autoriehteid kunstiteoste reproduktsioonide ja fotodega, olgu viimastel näiteks kohalikud avaliku elu tegelased.

Kohtuvad väärismetallidest ja vääriskividest filigraansed, tihti miniatuursed ehted ning odav laiatarbekaup – reprod. On ju madala hinna ja kättesaadavuse poolest tuntud koopiate (millele lisandub trükitehnika juba aastaid kõrge kvaliteet) laia levikut süüdistatud ka lokaalse kunstituru kokkukuivamises ning selles, et originaalkunstiteoseid enam eriti ei väärtustata.

Küttner keerab olukorrale vindi peale ning toob needsamad reprod kunstisaali tagasi, rikastades neid nii kunstilises kvaliteedis kui materjalide hinnas kajastuva väärtusega. Võib öelda, et Küttner tegeleb sellesama odavuse, kalliduse ning ambivalentsete väärtuste teemaga, millega üks teine seltskond Eesti ehtekunstis.

Mõtlen nn Kadri Mälgu koolkonda ning sellega seotud rühmitust õhuLoss – neist näiteks Tanel Veenre on kasutanud oma ehetes nii kuivatatud merihobuseid kui balsapuust õngekorke ning Kristiina Laurits ehetes liitnud kuivanud leiba briljantidega. Küttner läheneb olemuselt samale odava ja kalli dissonantsile õnneks teise nurga alt. Õnneks, sest üks domineeriv koolkond paratamatult vaesestaks ka ehtekunsti üldpilti.

Kuraator Harry Liivrand on lisaks Paul Delvaux’ maalidel põhinevatele väikeseformaadilistele kompositsioonidele toonud Kastellaanimaja galeriisse ka ühe Küttneri skulptuuri, vaskse koonuse aastast 2000. On väljas ka Delvaux’ suurema formaadiga repro ning sõna otseses mõttes armas seeria, kus Delvaux’ maalid kohtuvad Jean Paul Gaultier’ torsokujuliste parfüümipudelite miniversioonidega, millele Küttner on valmistanud miniatuursed metallist maskid.

Näituse üldpildis annavad tooni läbimõeldud ideed ja teostus. Paratamatult laiatarbekauba staatuses olevatele reproduktsioonidele sekundeerivad kõrgekvaliteedilise käsitööna ning hinnalistest materjalidest valminud autoriehted.

Väga värske näitus, millele võiks ette heita vaid üht. Kui käisin seda koos kaaslasega vaatamas, leidis viimane, et kohapealt võiks olla võimalik osta ka Küttneri ehteid – ta tõi näiteks läbimõeldud suveniirivalikuga Victoria ja Alberti muuseumi Londonis.

NÄITUS

Urve Küttner

«Ehted Delvaux’le»

Kuraator Harry Liivrand

26. veebruarini Tallinnas Kastellaanimaja galeriis

Tagasi üles