Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Sangarite» arvustus: nagu sangarid seiklusfilmis

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kapp (Veiko Porkanen), Mario (Karl-Andreas Kalmet) ja Ralf (Märt Pius) on uuest kodumaast vaimustuses. | FOTO: Andres Teiss

Jaak Kilmi tegi filmi paadipõgenikest, kes 1985. aastal läände põgenesid ja leidsid, et parim viis kapitalismis hakkama saada on varastamine ja röövimine.

Levitaja reklaamib filmi kui seikluskomöödiat. Tegelikult ei ole siin eriti ei seiklust ega komöödiat. Põhimõtteliselt on paadipõgenike ja juveeliröövlite loos kõik võimalused olemas, et valmiks uus «Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne» (Guy Ritchie, 1998). Tõsisemas plaanis oleks võinud teha filmi sellest, kuidas nõukogulikus kastis kasvanud homo soveticus’ed, kes kujutavad vaba maailma ette Soome TV reklaamide ja Ameerika sarjade järgi, turumajanduses kohaneda püüavad. Seda liini filmis paistis, aga mitte eriti sügavalt.

«Sangareid» tutvustatakse kui «Klassikokkutuleku» tegijate uut filmi. Ka filmi reklaamiklippi lõigati kokku jaburamad ning absurdsemad killurebimised. Kui lähete filmi vaatama lootuses näha «Klassikokkutuleku» sarnast jalaga-persse-ja-üle-aia-stiilis, saate haledalt petta. Tuntud on tõsiasi, et komöödiafilme tuleks võimalusel ikka kinos koos teistega vaadata, sest nii naerad asjade üle, mille peale üksi ainult muigaksid, ja naer on teatavasti terviseks. Esilinastusel «Sangareid» vaadates ei naernud ma peaaegu kordagi, aga muigasin see-eest pidevalt.

«Klassikokkutuleku» asemel võib «Sangareid» edukalt võrrelda Triin Ruumeti ajastufilmiga «Päevad, mis ajasid segadusse». Aga kui Ruumet elab oma kangelastele kirglikult kaasa, siis Kilmi laseb neil rahulikult toimetada, suhtudes poiste tegemistesse heatahtliku neutraalsusega. Lavastaja positsiooni ei väljenda siin mitte möllumees Mario (Karl-Andreas Kalmet), vaid mõnus pehme väikekodanlane Ralf (Märt Pius). Filmi säravaima näitlejatöö teeb hoopis Vanemuise näitleja Veiko Porkanen Kapina. «Mustas alpinistis» libises ta kuidagi pilgu alt läbi, aga usun, et tänu «Sangaritele» hakatakse Porkanenile julgemalt rolle pakkuma. Mina tahaks küll teda rohkem näha.

Suhteliselt edukalt väldib film ühte mülgast – ajastust tingitud etnograafilist pornot, mida kõigi nende Norma kandikute ja olümpia-Miškade stiilis viljeleb telesari «ENSV». Ma arvan, et tänapäeva noorele vaatajale ei õnnestugi selgeks teha, milline visuaalne ja aineline kultuur inimesi neil õnnetuil aastail ümbritses. Kunstnik Katrin Sipelgas väärib kiitust, et filmi ilmselgetest lõksudest kõrvale tüüris.

Omaette ooper on filmi dialoog. Martin Alguse teleseriaalides lihvitud tekst kubiseb talle omasest ilmselgelt konstrueeritud killurebimistest, mida igapäevaelus enamasti ei kohta. Ometi mõjuvad need enamasti värskelt ja huvitavalt. Samas on noorsookultuur nii kiires muutumises, et ajalist autentsust on siin võimatu saavutada. Tegelaste kõnes otseseid anakronisme nagu ei märganud, aga kuidagi on meeles, et meil omal ajal käibisid hoopis teised paroolid. Ja ma olin neil aegadel samas vanuses kui filmi tegelased.

Kõige enam võib filmile ette heita tugeva selgroo puudumist. Lugu küll on ja veel missugune, aga selle jutustamise laad jääb kuidagi juhuslikuks ning hüplikuks, eriti sellest hetkest, kui poisid lõpuks Rootsi jõuavad. Sekeldused paksu Soome produtsendiga, kes poistega glämmrokibändi või pornofilmi teha tahab, mõjuvad natuke juhuslikult.

Filmis väidetakse, et kõik kokkulangevused tegelike isikute ja sündmustega on juhuslikud. Aleks Lepajõe, Raivo Roosna, Harry Gelstein ja André Hildebrandt põgenesid varastatud kummipaadiga 1984. aastal Soome ja sealt Rootsi. Vabas maailmas hakkasid mehed varastama, kõige krooniks röövisid Roosna ja Lepajõe 1985. aastal Helsingis juveeliäri ja hiljem panka ning võeti mõne päeva pärast kinni. Samad sündmused toimuvad ka filmis.

Lepajõe juhuslikkusesse ei usu ning avaldas mullu suvel filmi vastu protesti. Detsembris andsid nelikust kolm meest, kes ei ole rahul, et filmis kasutatakse nende lugu luba küsimata, asja kohtusse. Nad nõuavad, et Taska Film ei näitaks, levitaks ega reklaamiks seda filmi ei Eestis, Euroopa Liidus ega ka mujal.

Millest ei saa kirjutada tõsikindlalt, selle üle saab spekuleerida. Võimalik, et film pidi siiski Lepajõe ja Co lugu rääkima, aga asjaosaliste protestide tõttu tuli see käigupealt ümber teha? Kas see panigi loo terviklikkusele põntsu?

«Sangarid» on üleni kilmilik film. Millegipärast keerleb ajus omadussõna «sametine». Kirjutasin saalis istudes oma märkmikku ainult kaks sõna ning needki filmi esimese kaadri ajal, kui Rootsi politsei tuleb uurima koerasitahunnikut lumel. Rohkem ei näinud vajadust märkmeid teha. Aga need kaks sõna olid see-eest võimsad: Roy Andersson.

Andersson on Rootsi filmirežissöör, keda tuntakse vaiksete, mõrude ja absurdsete komöödiate autorina. Või koomiliste tragöödiate, kuidas just soovite. Soovitan vaadata tema suurepäraseid filme «Laulud teiselt korruselt», «Teie, kes te elate» ning «Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle». Kiirem tee Anderssoni filmikeelega tutvumiseks on tema 1970.–80. aastatel valminud reklaamid, neid leiate Youtube’is otsingusõnaga «Roy Andersson commercials». Vaadake mõned üle ja saate ainu, kuhu Kilmi oma filmiga sihib – minu meelest päris edukalt.

"Sangarid". Mario (Karl-Andreas Kalmet) ja Kapp (Veiko Porkanen) / Andres Teiss

Tundub, et Jaak Kilmi sees on üks 1980. aastate kujuline auk, mida ta oma filmidega jõudumööda täidab. Selle augu piirjooned moodustavad kesäpüksid, Jenkki-purukummi, «Ritari Ässa» ja Itaalia diskogrupi Baltimora elektroonilised trummid ilges loos «Tarzan Boy», aga sisu hall nõukogude tegelikkus.

1980. aastad olid Nõukogude Eestis elamiseks jäle aeg. 1973. aastal sündinud Kilmi oli siis õrnas ja vastuvõtlikus eas ning mul on kahju, et see tema noorde hinge nii tugeva pitseri vajutas, mis täiskasvanud meestki painab. Varem on Kilmi selle perioodiga tegelenud õpilasmaleva elust rääkivas mängufilmis «Sigade revolutsioon» (2004) ning koos Kiur Aarmaga valminud mängulises dokumentaalfilmis «Disko ja tuumasõda» (2009). Aga ikka pole ta suutnud seda oma süsteemist välja loputada.

Paneme tähele, et ka filmi stsenarist Martin Algus ning produtsent Kris Taska on sündinud 1973. aastal. Mis kummaline aasta see küll oli, kui siis sündinud poisslapsed peavad suurepäraseks mõtteks oma kujunemisaastatest filmi teha?

UUS FILM KINOLEVIS

«Sangarid»

Stsenarist Martin Algus. Režissöör Jaak Kilmi. Operaator Aigars Sērmukšs. Kunstnik Katrin Sipelgas. Heliloojad Samuli Erkkilä ja Joni Suhonen

Tootja Taska Film, kaastootjad MRP Matila Röhr Productions (Soome) ja Film Angels Productions (Läti)

Alates 17. veebruarist Eesti kinolevis

Tagasi üles