Teisel pool karumelu

Lauri Kärk
, filmiajaloolane ja -kriitik, Berliin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aki Kaurismäki muheleb, Hõbekaru käes.
Aki Kaurismäki muheleb, Hõbekaru käes. Foto: Britta Pedersen / POOL / AFP / Scanpix

Selleks korraks on Berliinis peetava Berlinale filmifestivali karumelu järjekordselt edukalt (?) selja taha jäetud. Sellisel üritusel on evidentselt oma võlu. Kümmekond päeva käib mingi kammajaa umbes 20 filmi ümber, seekord küll ainult 18 konkursifilmi ümber, aga üldjuhul ikka selleks, et järjekordse festivali lõppedes võimalikult kiiresti need 20 filmi oma ajust delete'ida. Et saaks aga järgmisele festivalile kiirustada.

Kirjutan sedavõrd sapiselt, sest tänavuse Berlinale filmisaak kõige kesisem polnudki. Kõige enam noppis auhindu «Keha ja hing» («Testről és lélekről»). Teose režissöör, ungarlanna Ildikó Enyedi oli edukas ka eelmisel sajandil Cannes’is, kus tema «Minu XX sajand» võitis 1989. aastal parima debüüdi Kuldkaamera.

Täispikas kinofilmis kogu selle sajandi vaikinud lavastaja värske linateose sündmustik hargneb ühes Budapesti tapamajas, kuhu ilmub uus kvaliteediinspektor Mária. Iseäralikuks muutub olukord aga siis, kui selgub, et vastne naistöötaja ja tema ülemus Endre saavad osa ühest ja samast unenäost: vaataja näeb kaht põtra, emas- ja isaslooma valge lumevaibaga kaetud metsalagendikul. Kahe introverdi tundlik suhtelugu brutaalselt verises tapamaja keskkonnas, Alexandra Borbély ja Géza Morcsányi nüansseeritud näitlejaduett, Ildikó Enyedi kujundimaailma omanäolisus – kõik see väärib hindamist. «Keha ja hing» oli ka üks mu enda lemmikutest Berlinalel. Ainult et kas Kuldkaru siiski liiast polnud?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles