Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Teisel pool karumelu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aki Kaurismäki muheleb, Hõbekaru käes. | FOTO: Britta Pedersen / POOL / AFP / Scanpix

Selleks korraks on Berliinis peetava Berlinale filmifestivali karumelu järjekordselt edukalt (?) selja taha jäetud. Sellisel üritusel on evidentselt oma võlu. Kümmekond päeva käib mingi kammajaa umbes 20 filmi ümber, seekord küll ainult 18 konkursifilmi ümber, aga üldjuhul ikka selleks, et järjekordse festivali lõppedes võimalikult kiiresti need 20 filmi oma ajust delete'ida. Et saaks aga järgmisele festivalile kiirustada.

Kirjutan sedavõrd sapiselt, sest tänavuse Berlinale filmisaak kõige kesisem polnudki. Kõige enam noppis auhindu «Keha ja hing» («Testről és lélekről»). Teose režissöör, ungarlanna Ildikó Enyedi oli edukas ka eelmisel sajandil Cannes’is, kus tema «Minu XX sajand» võitis 1989. aastal parima debüüdi Kuldkaamera.

Täispikas kinofilmis kogu selle sajandi vaikinud lavastaja värske linateose sündmustik hargneb ühes Budapesti tapamajas, kuhu ilmub uus kvaliteediinspektor Mária. Iseäralikuks muutub olukord aga siis, kui selgub, et vastne naistöötaja ja tema ülemus Endre saavad osa ühest ja samast unenäost: vaataja näeb kaht põtra, emas- ja isaslooma valge lumevaibaga kaetud metsalagendikul. Kahe introverdi tundlik suhtelugu brutaalselt verises tapamaja keskkonnas, Alexandra Borbély ja Géza Morcsányi nüansseeritud näitlejaduett, Ildikó Enyedi kujundimaailma omanäolisus – kõik see väärib hindamist. «Keha ja hing» oli ka üks mu enda lemmikutest Berlinalel. Ainult et kas Kuldkaru siiski liiast polnud?

Muidugi on tänuväärt tutvustada laiemale avalikkusele vähe teada lavastajat, ainult et Enyedi ja Kaurismäki, nende filmid seekordsel Berlinalel, on lihtsalt erinevatest kaalukategooriatest. Aki Kaurismäki ei hakanud Hõbekaru järele Berlinale festivalipalee püünele tõusmagi, festivali juht Dieter Kosslick oli sunnitud ise saali minema, et kujuke lavastajale üle anda.

Lootus või lootusetus

Teatavasti kuulub Adrian Leverkühni loomingusse Beethoveni-Schilleri eurohümni tagasivõttev, sellele vastanduv «Dr. Faustuse nutulaul» – lootus sealpool lootusetust Thomas Manni sõnul.

Uusima Kaurismäki linateose «Teisel pool lootust» («Toivon tuolla puolen») puhul pööraksin ma tähelepanu just filmi pealkirjale. Jah, mõistagi on film pagulastest (Le Havre’i asemel tegutsevad nad seekord Helsingis), mõistagi on Kaurismäki tegelased luuserid (on ju koguni räägitud tema luuseri-triloogiast «Pilved sõudvad kaugele», «Mees ilma minevikuta», «Äärelinna tuled») ning mõistagi on see kõik hästi minimalistlik. See on maailm, mis ongi juba jõudnud omadega teisele poole, kus on jäänud teadmine või kogemus (?), et ainus, millel on mõtet, millele veel loota, on inimlikkus.

Jah, Kaurismäki filmid on kord rohkem, kord vähem üksiti muinasjutud ning režissöör ei püüagi seda varjata. Muinasjutulisusega seoses võiks Kaurismäkit kõrvutada Frank Capra 1930ndate screwball’ide ehk ekstsentriliste komöödiatega – Kaurismäki nagu Capragi (või Chaplingi – «Linnatulede»-filmide pealkirjade analoogia) teab, mida inimene keerukatel aegadel vajab. Seejuures on Kaurismäki absurdihõngulisem, tema filmimaailm on tumedam ja depressiivsem – või siiski melanhoolsem? Kõik see kokku tähendabki lootust teispool lootu(setu)st Kaurismäki variandis.

Oma sadamafilmide triloogia («Le Havre», «Teisel pool lootust») teise filmi esilinastuse järel teatas Kaurismäki Berliinis, et loobub edasisest filmitööst. Eks aeg näita, kuivõrd see seekord nii läheb või mitte. Muide, ka Kaurismäki sadamad vastavad tema uusima filmi pealkirjale: ühtaegu on need nii pelgupaigad, kuhu elult peksa saanuna naastakse, teisalt pakuvad oma kaugusse kaduva silmapiiriga ometi ka lootust.

Pantvangid või sangarid

Võistlusprogramm on aga teatavasti üksnes murdosake Berlinale ajal linastuvast filmivalikust. Siinkohal tahaksin kahe sõnaga rääkida kõrvalprogrammis Panorama linastunud Vene-Gruusia-Poola ühistööst «Pantvangid» («Mdzevlebi», ingl k «Hostages»). Iseenesest huvitav paralleel meil praegu linastuvale «Sangaritele», mille ingliskeelne pealkiri on «The Dissidents».

Režissöör Rezo Gigineišvili (kes on muide Nikita Mihhalkovi väimees) «Pantvangid» põhineb tõsielulistel sündmustel, kuidas 1983. aasta novembris otsustas grupp noorukeid, kusjuures valdavalt gruusia koorekihi järeltulijad, pulmapidustuse varjus kaaperdada Gruusia kuurortlinna Bathumisse suunduva lennuki, et seejärel Türgis poliitilist varjupaika paluda. Relvastatud katse ebaõnnestus, oli hukkunuid, noorukid mõisteti süüdi ning osa neist karistati kõrgeima karistusmäära ehk mahalaskmisega.

Siinjuures ei viita filmi pealkiri siiski mitte pantvangi võetud reisijaile, vaid peab osutama noorukeile endile – kui süsteemi pantvangidele? Samas ei püüta neid noorukeid ka heroiseerida. Gigineišvili linateos oli küll parem, kui olin eeldanud, ent jäi siiski liialt poolele teele. Üks asi on küll süsteemi karmus, teine asi aga see, et vabadust ei saa lunastada teisi inimesi surmates. Seda enam, et keegi ei keelanud neil turismituusikut soetada või fiktiivset abielu kasutada, arvestades noorukite päritolu, oli tegelikult olemas nii üks kui teine võimalus.

OLULISEMAID AUHINDU

Kuldkaru: «Keha ja hing», rež Ildikó Enyedi (Ungari)

Žürii suur auhind: «Félicité», Alain Gomis (Senegal-Prantsusmaa)

Parim režissöör: Aki Kaurismäki (Soome)

Alfred Baueri auhind uusi perspektiive avavale filmile: «Jälg», Agnieszka Holland (Poola)

Parim naisnäitleja: Min-hee Kim, «Üksinda öises rannas» (Lõuna-Korea)

Parim meesnäitleja: «Eredad ööd», Georg Friedrich (Saksamaa)

Parim stsenaarium: «Fantastiline naine», Sebastián Lelio ja Gonzalo Maza (Tšiili)

Tagasi üles