Armu and lähisuhete põrgus

Martin Veinmann ja Kersti Kreismann Peeter Raudsepa lavastuses «Saraband». Foto: Mats Õun

Henrik: «Need kuud siin sinuga on olnud – pühakiri ütleb «armu and». See tähendab minule, mitte sinule.»

Ingmar Bergman pole iial olnud mu lemmikrežissöör. Pole tõenäoline, et kunagi üllitaksin raamatu Bergmani passioonidest. Seda suurem oli «Sarabandi» esietendusel avastamisrõõm, et Peeter Raudsepa lavastus ei libastu Bergmani puhul ju ootuspärasesse änginautimisse, inimsuhete patoloogiasse.

Mulle ei meenu, et Bergmani tegelased teatripubliku nii vabastavalt naerma oleksid ajanud, et lavaõhustikku imbuks nii tõhus annus elukomöödiat. Ja komöödia ei tähenda siin midagi kergekaalulist ega pealiskaudset, vastuoksa, suutlikkus iseenda üle naerda on vaimse tervise tähis.