Hüvasti, suur eestlane!

Olaf Millert. Foto: Repro

Professor emeeritus Olaf William Millert sündis Tallinnas 6. septembril 1924. Kuna Millertite kodu oli Luise tänavas, sai Olafi kodukirikuks Kaarli kirik ning kooliks Jakob Westholmi gümnaasium, mille ta lõpetas 25. lennus 1943. aastal. Järgnenud kannatusrohked ja pöördelised aastad olid sissejuhatuseks pagulaselule: koos paljude kaasmaalastega põgenes Olaf  Eestist sügisel 1944. Tema vanemad olid lahkunud kodumaalt juba varem ning vanem vend Arved jäigi Eestisse. Algas pikk teekond läbi Saksamaa Ameerikasse, kuhu ta viimaks jõudis Luterliku Maailma Liidu eestkostel 1949.

Professor Millerti akadeemilised õpingud algasid Friedrich-Aleksandri ülikoolis Erlangenis. Saabunud Ameerikasse, jätkusid õpingud Lõuna-Dakota Sioux Fallsi Augustana kolledžis, mille ta lõpetas 1950. Magistrikraadi omandamise järel Lõuna-Dakota ülikoolist Vermillionis 1952. aastal suundus ta Harvardi, kus temast sai maailmakuulsa psühholoogiaprofessori Gordon Allporti viimane doktorant ja akadeemiline poeg.

Pole kahtlust, akadeemilise isa usk inimesse ja Jumalasse ning inimese avardumise ja muutumise võimalikkusesse olid Millerti läbinisti positiivse elukäsitluse, harmoonilise maailmanägemuse, tingimusteta tolerantsi ja armastava abivalmiduse liikumapanevad jõud. Suurele teadlasele omaselt oli tema epistemoloogia avar, haarates endasse religioosse tunnetuse, mille tulemused on viimasena perfektses kooskõlas teaduspõhise tõega. Olaf Millert promoveeriti filosoofiadoktoriks psühholoogia erialal 1961.