François Ozoni vabastav vale

Adrien (Pierre Niney) pole päris see, kellena ta ennast Annale (Paula Beer) esitleb. Foto: Kaader filmist

François Ozon on üks neist tänapäeva filmirežissööridest, kelle töödest aimdub igatsust eelmise sajandi suurte Hollywoodi lavastajate jutustamisviisi järele. Ozon armastab melodraamat, naisi ja dramaatilisi pöördeid, ning mis eriti huvitav: talle meeldib väga saksa kultuuriruum.

Meenutagem, et üks Ozoni läbilöögifilmidest oli Fassbinderi ainetel vändatud «Veepiisad tulistel kividel», seega pole midagi eriti üllatavat Ozoni valikus teha pealkirja «Frantz» all uusversioon Ernst Lubitschi 1932. aasta filmist «Katkenud hällilaul».

1919, Saksa väikelinn. Anna (Paula Beer) on noor naine, kelle kallim Frantz on hukkunud suures ilmasõjas. Ta elab koos ämma-äiaga ning pole huvitatud uutest kosilastest. «Ma ei taha Frantzu unustada,» ütleb Anna ja eelistab käia hoopis hukkunu haua eest hoolt kandmas.

Ühel sellisel päeval näeb ta haua juures seismas võõrast noormeest, kes hiljem Anna ja tema lähedaste majalävele ilmub. Tegemist on Adrieniga (Pierre Niney), kadunukese prantslasest sõbraga, kellega Frantz olevat tutvunud Pariisis elamise ajal. Sakslaste umbusk saab kiiresti ületatud ning Adrianist saab üsna varsti oodatud külaline, midagi asenduspoja ja -peigmehe sarnast.