/nginx/o/2017/02/27/6393609t1h1110.jpg)
Sellest pidi tulema pidu filmimuusikali «La La Land: California unistused» tänavas. Võimalik et koguni Oscarite ajaloo rekord – «Titanicu», «Ben-Huri» ja «Sõrmuste isanda» kolmanda osa «Kuninga tagasitulek» üheteistkümne tiitli ületamine.
Oscari-peol juhtus piinlik lugu
27. veebruar 2017, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda ei sündinud. Tulemuseks oli kuus Oscarit, ja mis kõige valusam – ootamatu ilmajäämine parima filmi tiitlist. Ja veel kuidas? Kujutage ette, et teid on kuulutatud võitjaks, te lähete lavale, et tasu vastu võtta, juubeldate juba, ja siis selgub, et juhtunud on eksitus, võitja on hoopis keegi teine.
Piinlik lugu. Võib-olla Oscarite pika ajaloo kõige piinlikum. Warren Beatty ja Faye Dunaway, kes võitja välja kuulutasid, saanuksid sellele suurele eksituste komöödiale veel pidurit tõmmata, jättes neile antud vale ümbriku sisu, milles parima naispeaosatäitja Emma Stone’i nimi koos pealkirjaga «La La Land», lihtsalt ette lugemata.
Paraku jooksis ka vanameistritel juhe kokku. Parimast naisnäitlejast sai parim film. Pole nende süü. Küll aga hoop PricewaterhouseCoopersi mainele. Nemad seda ülimalt salastatud tulemustega hääletust ja ümbrikega seonduvat korraldavad.
Seda enam oli põhjust rõõmu tunda «Kuuvalguse» võttegrupil. Nende võit tuli ootamatult. Või pigem ootamatult. Tuntud ennustusportaali Goldderby 30 eksperdist näiteks julges seda ennustada vaid kaks, ülejäänud olid kindlad «La La Landi» edus.
Oli ju viimasest kõige rohkem räägitud, see on võitnud hulk auhindu, ja pealegi: Hollywood armastab filmimuusikale. Eriti selliseid, mis räägivad neist endast. 1930ndatel, suure depressiooni ajal, oli see populaarne žanr, neid valmis paarsada, pakkudes võimalust põgenemiseks tegelikkuse eest.
Damien Chazelle’i mõrkja alatooniga efektne neomuusikal annab moodsal ajal üha harvem ekspluateeritud žanrile värske jume. Unistused, nende täitumine või luhtumine, neile truuks jäämine maailma meelelahutustööstuse pealinnas Los Angeleses, hind, mida selle eest maksta tuleb, on igihaljas teema, ja Chazelle teeb sellest mõistagi sõnumiga meelelahutuse – just selle, mida on ookeani taga alati hinnatud.
Tagantjärele võib ainult spekuleerida, kui palju mõjutas akadeemia valikut soov kuhjaga kompenseerida viimastel aastatel alahinnatud mustanahaliste kineastide saavutusi, aga ka Donald Trumpi isik, kellele vähemalt osa Hollywoodist vastanduda tahab. Õigemini Trumpi üsna rassistlik ja homofoobne poliitika.
On ju «Kuuvalgus» ühe karmist keskkonnast pärit vaese mustanahalise geipoisi kasvamise ja oma seksuaalsuse avastamise lugu. Samas on tegemist ka kunstiliselt igati sisuka saavutusega, mida nii mõnigi on nimetanud koguni aasta parimaks USA filmiks. Nii et mine võta kinni, kus on tõde.
Ise ennustasin parimaks meelelahutuslikumat «La La Landi» ja pakkusin, et parima režissööri Oscari saab kunstikaalukam Barry Jenkins. Läks vastupidi! 32-aastane Chazelle on nüüd noorim režissöör, kes selle tiitli võitnud.
Teiselt pole see just viimaste aastate arengute taustal ka nii üllatav. Näiteks mullu võidutses teemalt aktuaalsem «Päevavalgele» ja parima režissööri tiitel läks vaatemängulisema «Mees, kes jäi ellu» autorile Alejandro G. Iñárritule. Sama kordus 2014. aastal, kui parima filmi Oscari sai «12 aastat orjana» ja parimaks režissööriks nimetas akadeemia Alfonso Cuaróni kosmosereisi «Gravitatsioon» eest.
Spekuleerida saab ka selle üle, mis juhtunuks siis, kui parima mitteingliskeelse filmi «Müügimees» autor Asghar Farhadi poleks mõni aeg tagasi teatanud, et ei tule protestiks Trumpi poliitika vastu, mille järgi ei tohi seitsme islamiriigi, sh Iraani kodanikud USAsse siseneda, Oscarite tseremooniale. Kas Maren Ade draamakomöödia «Toni Erdmann», mida pikka aega favoriidiks peeti, võitnuks selle asemel?
Ja taas, Farhadi oli varem ühe Oscari juba võitnud – järelikult on tema loomingus kvaliteeti, mida akadeemia niisamagi väärtustab.
Eesti kinolevisse jõuab «Müügimees» aprillis.
Ainus film, mis võitis ühe peamistest auhindadest, aga siinsetesse kinodesse tõenäoliselt ei jõua, on «Fences» ehk «Tarad». «La La Landi» oli eilse seisuga Eestis vaadatud 29 781 korda, «Manchester by the Sea’d» 7775 korda ja «Kuuvalgust» 4199 korda. Viimane saab värske võiduga seoses uue levitiiru juba sellest reedest. Siis on ka hea võimalus näha, kuidas mõjutab vaadatavust Oscari võitmine.
OLULISEMAID AUHINDU
Parim film: «Kuuvalgus»
Režissöör: Damien Chazelle, «La La Land: California unistused»
Naispeaosatäitja: Emma Stone, «La La Land»
Meespeaosatäitja: Casey Affleck, «Manchester by the Sea»
Naiskõrvalosatäitja: Viola Davis, «Fences»
Meeskõrvalosatäitja: Mahershala Ali, «Kuuvalgus»
Originaalstsenaarium: «Manchester by the Sea», Kenneth Lonergan
Kirjandusteosel põhinev stsenaarium: «Kuuvalgus», Barry Jenkins
Operaatoritöö: «La La Land»
Pikk animafilm: «Zootropolis»
Mitteingliskeelne film: «Müügimees», Iraan
Pikk dokumentaalfilm: «O.J.: Made in America»
Filmimuusika: «La La Land»
Filmilaul: «City Of Stars», «La La Land»
KOMMENTAARID
Tõnis Lõhmus, kinoketi Forum Cinemas programmijuht
Eks poliitika mõjuta ikka maailma olulisemaid filmiauhindu. Iraani filmi «Müügimees» võit mõne teise presidendiga oleks tõenäoliselt olemata jäänud, aga seda ei saa ka üllatuseks lugeda, sedagi ennustati ette.
#OscarsSoWhite teemat on nämmutatud mitu aastat ja see sõnum on nüüdseks kohale jõudnud, kuid taas: kedagi teenimatult ei pärjatud.
Üldjoontes võitsid peamiselt favoriidid, eelkõige mõjukamates kategooriates.
«La La Land» ei võitnud ei helirežii ega helimontaaži auhinda, mida talle pakuti, kuid nendes kategooriates pigem võidutsevadki kas action- või sõjafilmid. «Saabumine» pole küll kumbki, kuid filmi saund oli mõjuv. «Suitsiidisalga» võit parima grimmi kategoorias on kah üllatus.
Isiklikult on suurim heameel Casey Afflecki ja Kenneth Lonergani üle, kes teenitult Oscarid said ja esimese vastu pritsitud pori ei jäänud külge.
Timo Diener, filmilevitaja
Kui küsida kelle käest tahes, mis selle tseremoonia juures üllatas, siis ilmselt valetab see, kes vaikib maha, mis toimus parima filmi kategooriaga. Ja isegi mitte niivõrd tulemust silmas pidades, sest ootamatusi on varasematelgi aastatel õhtu tähtsaimas kategoorias ette tulnud, vaid ikka seda, kuidas see tulemus teatavaks tehti. Ise magasin ka selle hetke maha, sest olin asunud tegelema hambapesu ja sokkide otsimisega, sest võitja kuulutati ju välja.
Ei kadestanud sel hetkel muidugi «La La Landi» tublisid tegijaid, ja ka tegelike võitjate jaoks oli asjade säärane kulg mitte sajaprotsendilist rahuldust pakkuv. Kuid samas pakkus see minu jaoks selle auhinna värvika ajaloo kõige väärikama «kaotaja». See näitas ehedalt, et filmitegijad on ühtehoidev ja teineteisest ääretult lugu pidav kogukond.
Meeldiv oli auhindade suhteliselt ühtlane jagunemine.
Sama meeldiv oli ka sõu üleüldine toon, mis keskendus rõõmule, mitte vihkamisele. Loomulikult oli alatoon poliitiline, kuid kuidagi üllalt ja ülevalt, mitte iga hinna eest hambaid kiristades ja barrikaadidele kutsudes. Kõik saalisolijad teadsid nagunii, et hetkel valitseva olukorra vastu minnakse barrikaadidele juba oma uute, jutustamist ootavate lugudega.