Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Cortázari suurteos

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Julio Cortázar aastal 1967. | FOTO: Sara Facio/Wikipedia

Eelmise sajandi 60ndad on läänemaailmas ennekõike tuntud kui poliitilise turbulentsi kümnend, kuid vähemalt niisama oluliseks ja murranguliseks osutusid need aastad ka kirjanduses.

Prantsusmaal asutasid Raymond Queneau ja François Le Lionnais kirjandusrühmituse Oulipo, beat-põlvkonna järgses Ameerikas ilmusid üksteise järel Joseph Helleri «Catch-22», Thomas Pynchoni «V» ja Donald Barthelme «Come Back, Dr. Caligari», nende vahel jõudis New Yorgis lavale Edward Albee «Who's Afraid of Virginia Woolf?»

Ka Ladina-Ameerika maades oli kahe suure ja murrangulise poliitilise sündmuse, 1959 Kuuba revolutsiooni ning 1973 aasta Tšiili riigipöörde vahele jäänud periood kirjanduslikult enneolematult elav ja produktiivne - nii et see on tagantjärgi saanud tuntuks kui «El boom».

«Buum» oli nähtus, mis ulatus üle riigi- ja žanripiiride ning andis meile sellised täna kõigile kirjandushuvilistele tuntud nimed, nagu mehhiklastest Carlos Fuentese ja Mario Vargas Llosa, kolumbialasest Gabriel García Márquezi ning argentiinase Julio Cortázari.

Esimesed kolm jõudsid Eesti lugejani üpris kähku. Fuentese «Artemio Cruzi surm» ilmus Jaan Kaplinski tõlkes juba 1969, Llosa «Kutsikad» (tlk. Jüri Talvet) ning García Márquez-i «Sada aastat üksildust» (tlk. Aita Kurfeldt) mõlemad 1975.

Esimene Cortázari eestindus lasi end oodata veel kümme aastat (1985 ilmust LR sarjas Mart Tarmaku tõlkes  jutukogu «Tseremooniad»), kuid tema vaieldamatu suurteose, 1963. aastal trükivalgust näinud «Rayuela» ilmumiseni Eesti keeles jõudsime alles nüüd, enam kui pool sajandit hiljem.

Cortázar on koos oma rahvuskaaslase Borgesiga üheks olulisemaks Ladina-Ameerika kirjandusuuendajaks ning suur osa sellest mainest põhineb just nimelt «Keksumängul». Põhjust selleks ei ole raske leida, piisab kui avada raamat ning heita pilk sinna, kus tavaliselt on sisukord. Selle asemel leiab «Keksumängu» lugeja juhendi, mis algab nii: «Omal kombel on see raamat mitu raamatut, aga eelkõige on see kaks raamatut.» Nimelt koosneb «Keksumäng» kolmest osast -nimedega «Sealpool», «Siinpool» ning «Mujal», mis sisaldavad endas kokku 155 peatükki. Autori poolt soovitatud esimene moodus raamatut lugeda on alustada algusest ning jõudes välja teise osa lõpuni see käest panna. Ometi on aga just raamatu viimase osa, Cortázari enda määratluse järgi «vähemolulised peatükid» need, mis teevad «Keksumängust» selle, mida pealkiri ütleb.

Cortázari pakutud teine võimalus raamatut lugeda on jälgida alguses toodud lugemisjuhendit, mis palub alustada 73. peatükist, liikuda sealt 1. ning 2. juurde, hüpata siis 116. peatükini, sealt tagasi 3. juurde, peale seda omakorda 84. -ni ja nii edasi. Seejuures tuleks sellisel lugemisel 55. peatükk sootuks vahele jätta ning 131. peatükki lugeda kaks korda ja nagu arvata võib, peitub «Keksumängu» lugemise tegelik rõõm ja võlu just selles mooduses.

See võib mõne lugeja jaoks tunduda pelga tähelepanu püüdmise ja kirjandusliku veiderdamisena, mis aga oleks liiga rutakas hinnang. Kogu oma eksperimentaalsuse ja mängulisuse juures on «Keksumäng» samal ajal väga tugev, heas mõttes klassikaline romaan, kus ei ole uuenduslikkuse nimel tehtud allahindlusi ei karakterite ega dialoogi osas ning selle ebatavaline ja ootamatu vorm on selgelt terviku teenistuses.

Peatükkide vahel kekslemine on vaid üks mitmetest eri moodustest, mida Cortázar kasutab. Lugu liigub edasi-tagasi ka ajas ning ruumis, vaheldumisi esimeses ja kolmandas isikus, läbisegi erinevate karakterite perspektiivide vahel, ja 34. peatükk sisaldab endas kaht paralleelselt jooksvat, omavahel põimuvat  teksti. «Lugeja,» on Cortázar kord öelnud «peab olema [autori] kaassüüdlane» ning «Keksumäng» teeb selle põhimõtte tõepoolest ka teoks. Raamatu «olulised» ja «vähemolulised peatükid» saavad looks (kui seda nii võib nimetada) ainult läbi lugeja aktiivse osaluse, kes eksleb raamatus ringi samamoodi, nagu selle peategelane, argentiinlasest kirjanik Horiacio Oliveira oma elus, mängides mängu, mille jaoks on tarvis kõnniteed, kinganina, kivikest ja kriidijoonistust ning mille eesmärgiks on jõuda Taevasse, mis aga jääb Oliveira ning tema boheemlastest kaaslaste jaoks igavesti kättesaamatuks.

Walter Benjamin on kunagi öelnud, et kõik suured kirjandusteosed kas lammutavad mõne olemasoleva žanri või loovad uue. «Keksumäng» teeb omal moel mõlemat. Cortźar ise ongi seda nimetanud «antiromaaniks». Selle suurteks läbivateks allhoovusteks on kirjandus ja jazz ning tegelikult ongi ju kogu raamat ise üks virtuoosne jazzi-laadne improvisatsioon armastuse, teaduse, kunsti, filosoofia ja kirjanduse, nii selle kirjutamise kui lugemise, teemadel.

Pool sajandit peale esmailmumist mõjub «Keksumäng» endiselt värske ja uuenduslikuna, vaatamata sellele, et  fragmentaarne kirjutamine või segipaisatud süžeeliinid täna  ei kirjanduses ega filmis suurt kedagi enam üllatada ei suuda.

Eraldi tuleb «Keksumängu» juures ära mainida tõlget. Cortázari keelekasutus on väga omapärane ning sageli poeetiline. Karta on, et selle edasiandmise keerukus on suur osa põhjusest, miks selle raamatu jõudmist eesti keelde nii pikalt on oodata tulnud. Seda enam on rõõm tõdeda, et Klaarika Kaldjärv on oma tööga vaimustavalt hästi toime tulnud.  Tõlge on täpne seal, kus ta peab seda olema, samas nõtke ja mänguline seal, kus sõna-sõnalisus autori kavatsustele ilmselgelt jalgu oleks jäänud.

Oma põhjalikus järelsõnas pühendab Klaarika Kaldjärv eraldi peatüki mh just ka Cortazári keelemängudele ning toob seal (lk. 637-8) ka ise ära ühe selle raamatu vaieldamatutest tõlkepärlitest, 52. peatüki alguses leiduva lause lõngakera lahti harutamisest.  68. peatüki puhul on tulnud aga tõlkida sootuks väljamõeldud keelest, ja nii edasi.

Ühesõnaga on «Keksumängus» kuhjaga lugemis-, avastamis- ja mängurõõmu igale kirjandust armastavale lugejale, rohkemgi, kui selle enam kui 600 lehekülge võiks tõotada.

Julio Cortázar «Keksumäng»

Klaarika Kaldjärv

Koolibri, 640 lk

Tagasi üles