Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Bob Dylan: tõe-eelse maailma minimalist

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FILE - This July 22, 2012, file photo shows U.S. singer-songwriter Bob Dylan performing onstage at "Les Vieilles Charrues" Festival in Carhaix, western France. Dylan won the 2016 Nobel Prize in literature, announced Thursday, Oct. 13, 2016. (AP Photo/David Vincent, File) | FOTO: David Vincent/AP

Kõnelda tõejärgse poliitika saabumisest on sama napakas, nagu kõneles Ameerika politoloog Francis Fukuyama ajaloo lõpust oma 1992. aasta raamatus. Mul õnnestus Fukuyamat intervjueerida tema Tallinna etteaste eel, kuid mehel polnud mulle midagi ütelda. «Ajaloo  lõpp on jõudnud Eestisse,» pealkirjastasin viimases hädas oma 2001. aasta 10. mail ilmunud loo. «Mida sa siis lootsid?» päris mult Lennart Meri.

Sama nüüdki. Kas keegi oskab ütelda, millal oli tõe-eelne või faktide-eelne poliitika?  Tõejärgsuse laskis 1992. aastal lendu lahkunud serbia-ameerika näitekirjanik Steve Teschich, kirjeldades Watergate’i, Iraani-kontrat ja Lahesõda. Selle tõstis uuesti kilbile blogija David Roberts 2010. aastal. Pole vaja sügavamale kaevuda.

Elu tekkest alates on maailm ajanud «tõejärgset» poliitikat. Muidu poleks üherakulistest bakteritest arenenud keerukamad loomad, muidu poleks tekkinud inimlaste koostöö (üksi mõne looma maha nottinud sell võis selle metsas ka üksi nahka pista). Tuleme lähemale, meenutame bolševikke: kas oleks tõe-eelse poliitikaga saanud teoks see, mis sai? Oleme tõejärgsuses elanud kogu meie elu. Ah et ajakirjandus on läinud hukka? 1920. aastatel ronis ajakirjandus buumi. Kui 1927. aasta 8. mai hommikul Charles Nugesser ja François Coli Pariisi lähedalt oma lennukiga vaevaliselt õhku tõusid, et esimesena ületada Atlandi ookean, saabusid järgmisel päeval Pariisi lehtede kaudu rõõmustavad uudised: kangelased olid jõudnud Hudsoni jõe suudmesse. Pariis jooksis tänavaile juubeldama. Peagi selgus, et uudis oli välja mõeldud. Mehi pole leitud siiani. Nii Inglismaal kui ka Ameerikas tekkis roppu moodi väljaandeid, mille eesmärk oli äratuntava reaalsuse peaaegu täielik eiramine. Ja neil läks hästi, nii et isegi New York Times pidi malli võtma.

Me oleme alati elanud tõetus ühiskonnas. On siis tõde vähem või rohkem, ei puutu asjasse. Ent on ometi inimesi, kes sihukese kehvavõitu olukorraga ei lepi ja ameerika geeniusest poeet, laulja ning muusikakirjutaja Bob Dylan on üks neist. Püüan siin arutleda, kuidas juhtus, et Dylani sõnum sai vähemalt minu näiliselt suletud põlvkonnale 1960. aastatel omaseks kiiremini kui internetitiivul.

Ma ei astu just hiiglasliku ämbrisse (mis võib ju kõlada muusikainstrumendina) ega hakka määratlema, mis on muusika ja mis on kirjandus ja mis on aeg. Kanada McGilli ülikooli neuroteadlane, muusik ja muusikauurija Daniel Levitin toob oma kümne aasta taguses raamatus «This is Your Brain on Music» näite: «Kui Bob Dylan võttis julguse 1965. aasta Newport Folk Festivalil mängida elektrikitarri, kõndisid inimesed minema ja paljud neist, kes jäid, vilistasid ta välja.» Ometi olid nad ju vingunud vaimustusest, kuuldes Dylani 1964. aasta plaati «The Times They Are A-Changin’» ja selle 1963. aastal salvestatud  nimilugu, piibellikku ja samas evolutsionistlikku ballaadi:

For the loser now will be later to win

For the times they are a-changin’

It’ll soon shake your windows and rattle your walls

For the times they are a-changing’

(Luuser hakkab hiljem võitma / sest ajad on muutumas / varsti raputab see teie aknaid ja kolistab seinu / sest ajad on muutumas)

See nägemus on aktuaalne tänaseni. Maailma muutumisega tegeleb Dylan ka edaspidi, kirjutades 2000. aastal laulu «Things Have Changed», mis kõlab plaadil «Time Out of Mind»:

People are crazy and times are strange

I’m locked in tight, I’m out of rage

I used to scare, but things have changed

(Inimesed on hullud ja ajad on imelikud / olen lukustatud kindlalt ja moest väljas / olen pabistanud, kuid ajad on muutunud)

Ei saa kiusatusest lahti ja viitan David Bowiele, keda peame kameeleongeeniuseks – ka Dylan tegi tüki tööd tema eest ära. 2016. aasta kirjanduspreemia laureaat Dylan on Nobeli preemiate saanute seas erakordne. Kõigepealt võib tõepoolest öelda, et tema poeesiale on omased idealistlikud suundumused, nagu soovis Nobel oma testamendis, teisalt on ta ise oma luulet esitades muutunud omamoodi tulevikukuulutajaks juba noorusest, 1960. aastatest peale. 1941. aastal Minnesotas sündinud Robert Allen Zimmerman ilmus New Yorki juba veidi tuntud folklaulja Bob Dylanina. Tema looming mõjutas tulevast intelligentsi, sealhulgas teadlasi, kel on enamasti muusikaga loovad suhted. Dylan on üle poole sajandi laulnud ajast, mis on erutanud ka kosmolooge.

Nõnda laulis Dylan 2001. aastal oma plaadil «Modern Times» laulus «Nettie Moore»:

The world of research has gone berserk

Too much paperwork

Albert’s in the graveyard, Frankie’s rasin hell

I’m beginning to believe what scriptures tell

(Teadusmaailm on läinud pööraseks / liiga palju paberitööd / Albert on hauas, Frankie põrgusse saadetud / hakkan uskuma, mida pühakirjad pajatavad) Selgituseks: Albert ja Frankie on ameerika traditsioonilise folklaulu kangelased, kuid võrdlus Einsteiniga pole kohatu.

Dylani tekstid vaid näivad lihtsad, need kubisevad vihjetest kreeka klassikutele, pühakirjale, ameerika folklauludele. Nõnda nagu ei ole võimalik mõista pöördelist teadustööd ilma tausta uurimata, pole võimlik mõista ka Dylanit. Kas 2016. aasta nobelistide teadus on läinud oma pabereid täites peast segi? Omamoodi küll. Keemikutest on saanud insenerid, kes ehitavad masinaid, arstiteadlased uurivad inimsöömist ja füüsikutel tuleb aine uusi olekuid otsida matemaatikast.

Dylan on mu arust ikka ja jälle luuletanud ja laulnud ajast, sellest, et meil on tõejärgne aeg, kuid pole temagi suutnud visandada tõe-eelset või isegi mitte tõest aega.

Ameerika minimalistist helilooja John Adamsi (1947) arvates oli John Cage (1912– 1992) esimene muusik, kes tabas ära juhuse ja ebamäärasuse olemasolu maailmas, olles omamoodi Heisenbergi-järgse universumi laulik, kes tõlgendas vormi kui pidevuse morfoloogiat, ja Dylani asetab Adams oma mõjustajate ritta ühes Creami, Jefferson Airplane’i ja Jimi Hendrixiga. Enam kui miski muu sotsiaalne nähtus oli rokkmuusika suhtlemiskultuur, noored suhtlesid selle lüürika kaudu, eriti Dylani  ja Lennoni lüürika kaudu – nende emotsionaalsus näis tabavat ühist kogemust, ühist universaalsust. «Rokkmuusika oli kultuuri toetuspunkt!» hüüatab Adams oma 2009. aasta raamatus «Hallelujah Junction – Composing in American Life».

Siin söandan vedada Ameerika laiemaks, vähemasti Eestini. Võib-olla olid just Dylan, Lennon, McCartney ja hiljem Bowie need, kes andsid Einsteini avastatud aegruumile kombatava sisu, võib-olla tänu neile ei olnud see esialgu kunstlikuna tajutud konstruktsioon enam inimkogemusest nii kaugel.

Miks siis muidu tungis ENSV suletud ruumikesse nii võimsalt ka Dylani laul ja lüürika.

See oli meie jaoks üks ja sama: maailm selle ühtsuses, mida tahtis tükeldada kommunistide kamp, olgu need siis Eestis või Venes. Adams toob ilusa näite, et tema pole mõistnud, miks britid peavad oma ooperit nii seotuks lüürikaga. Kuldse tekstistandardina viidatakse Benjamin Brittenile. Kuid, ütleb Adams, võib Britten rahuldada Briti tundlikkust, ent ameerika kõrvadele, keda kasvatas muusika ja teksti ühtsus alates George Gershwinist kuni Bob Dylani ja Stevie Wonderini välja, pole Britten mugav.

Enamik minimalistliku helilooja Philip Glassi (1937) sümfoonilisest muusikast, nagu 1996. aasta «Heroes»  põhineb Adamsi  arust David Bowie ja Brian Eno lauludel – tuntud harmooniatel kahe või nelja takti peal. Glass on teinud koostööd Jaggeri ja Coheniga, Vegaga ja Paul Simoniga.

Bowie omakorda sai inspiratsiooni teiste seas ka Dylanilt, nagu kirjutab tema biograaf Paul Trynka. Niisiis: Dylanist Adamsini, seejärel Dylanist Bowie kaudu Glassini. Geeniuste maailm näitas teed kvantmehaanika põimumise mõistmisele, avaldudes lõpututes kaverdamistes ja näppamistes või koguni pihtapanemistes. «Geenius näppab, andekas laenab,» ütleb Trynka. Footon, mis on kord juba kiirgunud koos teise footoniga, jääb sellega seotuks, kui kaugele nad teineteisest ka ei põrutaks. Dylanist omakorda suundub ajajoon Woody Guthrie, Hank Williamsi, aga ka Allen Ginsbergi, Jack Kerouaci ja Arthur Rimbaud’ni, sealtkaudu Jacques Brelini välja.

Bob Dylani omanimeline debüütalbum oli Euroopas tõeline avastus (eriti kaver «House of the Rising Sun»), Bowie esimesed laulud olid selgelt mõjutatud Dylani elektrilistest katsetustest. «Dylanlikult ja väärikalt,» iseloomustab Trynka. Ka Bowie lokkis juuksed olid kui selge austusavaldus Dylanile. «Song for Bob Dylan» viitas ihale põgeneda 1972. aasta depressioonist, mis siis veel meil.

Oli ütlematagi selge, et Dylan eemaldus protestilaulja kuvandist, mida kandsid näiteks Pete Seeger ja Joan Baez. Tunnetades, et kodanikuõiguslased hakkavad temaga manipuleerima, lõpetas Dylan nendega sidemed, sealhulgas kunagi armsaks peetud Baeziga. Siin sama: niikuinii oli siinmail mõistetamatu Vietnami moratoorium, mida toetasid igal võimalikul moel kommunistid ja despoodid.

Kui Dylan esines 4. juuni 2008 Tallinnas Saku suurhallis, kõlas viimasena tema 1962. aasta nägemus «Blowing in the Wind»: «Kui mitu aastat saab rahvas oodata, enne kui neile lubatakse vabadust?» Dylani establishment’i-kultuse vihkamist teadmata kutsus Eesti tollane president teda enesele küll, olles äraütlemise pärast solvunudki. Võib-olla oli see hoiak Dylanil ka Nobeli preemia pidustustest hoidumiseks?

Dylani luigelaulud, nagu «A Hard Rain’s A Gonna Fall» Kuuba-kriisi aastast 1962 ja sama aasta «Blowing in the Wind», on tõejärgse ajastu laulud, nii nagu tema seni viimane plaat «Fallen Angels», mis koosneb traditsiooniliste ameerika rahvalike laulude pealtnäha tavapärastest kaveritest.

«Raske on olla vaba laulus, seepärast kirjutan ma palju poeesiat,» selgitas Dylan 2006. aastal. Üleminek rokile polnud lihtne. Dylan kaalus hoopis hakata kirjutama näidendeid või romaani, kuid loobus sellest, kui oli kirjutanud laulu «Like A Rolling Stone».

Oma esimese Dylani originaalplaadi, 1969. aastal ilmunud «Nashville Skyline», sain kingiks tol ajal Tartu Riikliku Ülikooli klubi külastanud poola folkmuusikutelt. See ei unune ja annab lootust senini, nagu järgnevad plaadid, mida oli juba lihtsam näha ja kuulda.

Modernist Archibald MacLeish nimetas Dylanit sõjajärgse rauaaja poeediks. Muusik ja literaat Paul Trynka nimetab nelja tõelist laulukirjutajat: Lennon, McCartney, Dylan ja Bowie. Sellega saab vaielda, kuid ometi: Barack Obama tähendas kunagi, et kui ta kuulab poliitretoorikat, meenub talle Dylani 1965. aasta «Maggies Farm» («Ma ei tööta enam Maggie farmis, kuna kõik tahavad, et ma olen nagu nemad»). Loodan, et me oleme kõik kuidagiviisi Dylani võrgustikus. Siin, loomult tõejärgses maailmas.

Jääb üks väga oluline küsimus. Kes 1960/1970. aastate Eestis kehastas Dylani olemust, mida ma nimetan «tõejärgse maailma põlguseks»? Esimesena tuleb meelde Juhan Viiding: mida too ka ei kõnelnud või laulnud, tundus tõde. Ma ei loodagi siin üles lugeda kõiki, ent ei saa ajusilme eest Andres Valkoneni tema «Keldrilise heli» ja «Väntoreliga» ning Aleksander Müllerit ja «Suuki».

Tagasi üles