Koltšak sotsiaalse tellimuse vankri ees

, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keset lumist välja: admiral Koltšak (Konstantin Habenski) ja Sofja (Anna Kovaltšuk) aktsioonis.
Keset lumist välja: admiral Koltšak (Konstantin Habenski) ja Sofja (Anna Kovaltšuk) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

See ei ole lihtsalt katse ristata melodramaatilist armastuslugu mastaapse sõjafilmiga. «Admiral» on ka sotsiaalse tellimuse – et leida rahvusideed ja kasvatada vaatajais patriotismi – püüdlik teostus. Ilmaasjata ei tule film välja rohkem kui tuhande koopiaga, mis on isegi Venemaa kohta tohutu hulk.


Viimase 15–20 aasta jooksul on punased üle valatud nii suure sopaga, et positiivseteks kangelasteks ei riski neid teha ükski filmitegija. «Valgeteks ja pehmeteks» on nüüd määratud valged. Siiski, ei ole välistatud, et mingi aja pärast on «valged ja pehmed» taas punased. Mis seal’s ikka, tulevad uued käsitöölised, sellised nagu Vladimir Valutski ja Zoja Kudrja praegu, ning kirjutavad juba oma «Admirali» stsenaariumi.

Film on täis pikitud tavalise nõukogudeaegse kodusõjafilmi stampe, kuid vastupidise ideoloogiaga – kõiki jubedusi teevad punased, valged eesotsas admiral Koltšaki (Konstantin Habenski) ja kindral Kappeliga (Sergei Bezrukov) on aga õilsad rüütlid.

Nagu Venemaal praegu tavaks on, löövad positiivsed kangelased vahetpidamata risti ette. Isegi siis, kui ristleja Sibirski Strelok saavutab merelahingus võidu Saksa miiniristleja Karl Friedrichi üle, pole põhjuseks niivõrd Koltšaki osav taktika ja meeskonna ennastsalgavus, kuivõrd Jumala tahe. (Lahing, muide, on filmitud suurepäraselt – filmi parimad kaadrid!)

Üheplaaniline admiral


Aleksandr Koltšak (1874–1920) on juba olemuselt traagiline kangelane. Paraku nõuab selline kuju Shakespeare’i mõõtu dramaturgi. Kes oleks oma kangelasse armunud, kuid ei pigistaks silmi kinni ka tema iseloomu vasturääkivuste suhtes.

Vaatamata sellele, et Koltšak oli silmapaistev polaaruurija, vapper sõjaväelane ja aus inimene, kes oli alati valmis võtma vastutust, kahtles ta eneses pidevalt. Vahel murdus ta ebaõnnestumise järel täielikult – näiteks, kui Koltšak juhtis Musta mere laevastikku, lendas ebaselgetel asjaoludel õhku uus lahingulaev Imperatritsa Maria; admirali tabas sügav depressioon ja ta esitas lahkumisavalduse, mida ei võetud küll vastu.

Koltšak võis hüsteeritseda, virutada midagi vastu seina või vestluspartneril näo täis sõimata, kuid viie minuti pärast palus ta juba vabandust...

Tema tragöödia liidri ja poliitikuna seisnes selles, et ta pidi kasutama samu meetodeid, mis tema poolt vihatud punasedki: ajama talumehi vägisi sõjaväkke, konfiskeerima nende toiduvarud, et toita nälgivat armeed, puua üles mässajad ja põletama maatasa vastu hakanud külad.

Koltšak teadis, mille vastu sõdib, kuid tal puudus Venemaa tuleviku suhtes positiivne programm.  Kui ta oligi idealist, kuulusid tema lähiringi inimesed, kes tahtsid iga hinna eest karjääri teha. Ja Koltšak osutus neist sõltuvaks, kahjuks. Ta oli situatsiooni pantvang ja see määras ta hukule.

Kõike seda filmis ei ole. On olemas üksnes mõned üldisest kontekstist välja rebitud efektsed episoodid. Suurepärasele näitlejale Konstantin Habenskile on antud liiga vähe mänguruumi, et luua reaalset karakterit.

Äkki hoopis Tšehhov?


Habenski ei ole admiraliga väga sarnane, tal pole ei Koltšaki kotkaprofiili ega ohvitseri rühti.  Kuid ta mängib väga täpselt inimest, kelle jaoks on oluline au, kes jääb oma riigile ja oma missioonile truuks.

Näitleja on kõige veenvam neis stseenides, kus ta peab ilmutama leppimatust kaose, matsluse (stseen, kus mässavad madrused nõuavad ohvitseridelt relvade loovutamist – Koltšak viskab oma admiralimõõga merre) ja riiki kuristiku äärele viivate «demokraatlike» valitsejate vastutustundetusega.

Armastuslugu kaalub üles kõik muu. See läheb korda, kuigi Koltšaki, tema armsama Anna Timireva (Liza Bojarskaja) ja tolle abikaasa kapten Timirevi (Vladislav Vetrov) suhted meenutavad väga Veršinini, Maša ja Kulõgini kolmnurka «Kolmes ões».

Ja siis äkki on selge: Habenski mängib Tšehhovi kangelast. Äärmisel juhul on see Bulgakovi kolonel Turbin «Valgest kaardiväest», mida ta mängis ka teatris. Pigem siiski parun Tusenbach «Kolmest õest». Kujutlegem, et parun ei läinud erru ega saanud duellil surma. Kindlasti oleks ta olnud väga tubli Vene ohvitser (vene patriotism pluss saksa pedantsus) ja 1917. aastaks oleks ta juba kindral. Kuid olla oma iseloomuga Venemaa ülemvalitseja? Jumal hoidku!

Režissööri kätt on filmis minimaalselt. Kord tõmbleb tegevus kaootiliselt, kord liigub kilpkonna kiirusega. Proloog ja epiloog on sedavõrd ilmselt laenatud «Titanicust», et isegi piinlik hakkab.

Uus film kinolevis
«Admiral»

Režissöör Andrei Kravtšuk
Venemaa 2008
Alates 10. oktoobrist Eesti kinolevis

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles