Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mari-Liis Lill: «Iga inimene on seest suurem kui väljast»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mari-Liis Lille huvitab inimesena järjest rohkem see, kuhu liigub maailm tervikuna, ning üha vähem tema enese isik kunstis, n-ö kunst kunsti pärast. | FOTO: Mailis Ollino / Pärnu Postimees

Mari-Liis Lill lõpetas 11 aastat tagasi lavakunstikateedri, mängis 2006–2015 Eesti Draamateatri trupis ning on sestpeale olnud vabakutseline. Oma viimaste aastate tegemistes on tal õnnestunud ühendada kunstniku positsioon kodaniku omaga.

Tema 2013. aastal loomeliitude 25. aastapäeva pleenumil peetud kõne «Mis on sellel pildil valesti?» oli tabav ning paljusid šokeeriv kokkuvõte tänapäeva Eesti Vabariigi sotsiaalsest ja poliitilisest olukorrast.

Lill on kaasdramaturgi ja kaaslavastajana olnud hulga tähelepanu ja kiitust pälvinud lavastuste juures: «Varesele valu ... / Harakale haigus ...» (2014, Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöö), «sugu: N» (2015, Vaba Lava) ning «Teisest silmapilgust» (2016, Tallinna Linnateatri ja Vene Draamateatri koostöö). Tema kaastoimetamisel on ilmunud kaks numbrit soovõrdsusteemasid käsitlevat ja peamiselt tasuta levivat ajakirja «sugu: N».

Täna õhtul on Pärnus Endla teatris Lille soolodebüüt lavastajana, lavale tuleb koos Maria Lee Liivakuga kirjutatud dokumentaalnäidend «Väljast väiksem kui seest». Neli päeva enne esietendust vestlesin Mari-Liisiga Endla kohvikus.

-Postimehe kultuurirubriigis oli sinust ja su tegemistest viimati pikemalt juttu mullu märtsis, kui esietendus sinu ja Paavo Piigi eelmine lavastus, Tallinna Linnateatri ja Vene Draamateatri koostöös valminud «Teisest silmapilgust». Kriitik Jaak Allik pani oma arvustusele pealkirjaks «Ettevaatust – Mari-Liis Lill!». Ta küll väga täpseid põhjendusi ei too, kuid küllap ta targa, haritud ja kogenud inimesena teab, millest räägib. Mis sa ise arvad: kas – ja kui, siis miks – peaks Eesti avalikkust sinu eest hoiatama?

Artikli ilmumise päeval tegin ma proovi ja polnud lehti lugenud, kui helistas mu ema, kes oli murelik ja ütles, et vanaema on väga närvis, kuna lehes hoiatatakse minu eest, et mis ma nüüd teinud olen, kindlasti midagi kriminaalset. Arvustust lugedes selgub, et ilmselt on silmas peetud midagi muud. Aga mida täpselt, seda ma ei tea, pole aimugi, mille pärast Allik inimesi minu eest hoiatab, mis ohtu ma kellelegi kujutan. Kogu minu senine teatritegevus on olnud suunatud pigem sellele, et ohufooni maha võtta.

Mida sa «ohufooni mahavõtmise» all mõistad?

Kui võtame need kaks koostöös Paavo Piigiga tehtud lavastust, siis esimene neist, mis rääkis depressioonist, taotles teadlikult – ja paljude meelest liiga naiivselt – seda, et pärast etenduse äravaatamist sooviks vähem inimesi end ära tappa, et pärast seda tahaks rohkem inimesi minna arsti juurde või leida mingi muu lahenduse ja saada tervemaks.

Rääkides oma eelmises lavastuses integratsioonist Eesti Vabariigis, püüdsime murda valitsevat hoiakut, mis ütleb, et kõik on selles vallas halvasti ja muutumatu ning lootust ei ole. Me uskusime ja usume siiani, et integratsioonist on võimalik rääkida ka nii, et eestlased ja venelased saavad teatrisaalis kokku, naeravad samade naljade üle ning teadvustavad endale, et see, et asjad on praegu nii, nagu nad on, ei tähenda, et nad peavad igavesti nii jääma. Mulle meeldib mõelda, et teater, mida olen teinud ja teen, on oma sisus suunatud lahendustele.

Guugeldades avastasin, et nimetatud Alliku arvustus on linnateatri veebilehele kopeerituna saanud millegipärast mõnevõrra teistsuguse pealkirja: «Ettevaatust, Mari-Liis Lill!» Ehk justkui hoiataks pealkiri hoopis sind kellegi või millegi eest. Kuidas sa sellega suhestud, kas sa tunned, et oled oma viimaste aastate tegemistega vabakutselise dramaturgi ja lavastajana eesti teatris rohkem ohtu sattunud, kui olid varem suure riigiteatri reanäitlejana?

Ma ei suuda ka selle sõnastusega kuidagi suhestuda. Ma ei tunne end mingil moel ohustatuna. Me elame ikkagi riigis, kus on võimalik teatris teha igasugu asju, ilma et kedagi selle tõttu hiljem vangi pandaks. Samuti pole ma saanud ühtegi ähvarduskirja.

Kõigutab see ähvarduste puudumine natuke su edevust?

Ei, absoluutselt mitte! Minus pole provokaatori verd.

Laenates kujundit sinu 2013. aastal loomeliitude 25. aastapäeva pleenumil peetud kõnest, võib vist kahjuks väita, et sellel pildil, mida meie riigi sotsiaalne ja poliitiline reaalsus enesest kujutab, on jätkuvalt midagi väga valesti. Sa näid loojana uskuvat, et asjadest tuleb rääkida, valukohtadele tuleb osutada. Millised valukohad on sinu uue lavastuse teemaks?

Selleks on need mõttelised rindejooned, mis lõhestavad tänast Eesti ühiskonda, need on muutunud ühtäkki väga reljeefseks. Näiteks: sotsiaaldemokraatide valijad on ühel pool ja EKRE valijad teisel pool ning tundub, et neil kokku saada on peaaegu võimatu. Ükskõik, mis küsimust me vaatame – hakkame kooseluseadusest pihta ning jõuame pagulaste ja Trumpini. Eesti inimeste maailmavaated pole vist kunagi olnud nii teravalt ja pealtnäha lootusetult üksteise vastu põrkunud kui praegu. Või ei olnud meil varem piisavalt tõuget võimalike erimeelsuste avaldumiseks – kuni meil polnud ühtegi kvoodipagulast, ei teadnud keegi, millisel pool rindejoont ta selles sõjas asub. Aga nüüd me teame. Ning peame neist erinevatest seisukohtadest hoolimata kuidagimoodi ühiskonnana hakkama saama ning rahumeelselt edasi kestma.

Jah, ajaloos on eestlasi omavahel enamasti liitnud ühise välisvaenlase kuju, viimati näiteks nõukogude võim. Kuid nüüd on aktiivse välisvaenlase puududes hakanud eestlased vaenlasi otsima ja leidma oma rahvuskaaslaste hulgast. Ühtäkki on kohal lepitamatud väärtuskonfliktid, mis ähvardavad lõhki rebida mitte üksnes ühiskonda, vaid ka perekondi.

Kardan, et igas teises Eesti peres jookseb mingi mõtteline rindejoon üle jõululaua ning teatud teemadest enam targu lihtsalt ei räägitagi, et saaks jõuluvana tulekuni jäänud aja kuidagi rahumeelselt mööda saata. Mind huvitab väga vastus küsimusele, kuidas neid mõttelisi rindejooni inimeste vahelt kustutada, kuid ma pole seda kahjuks veel leidnud.

Ma natuke loodan, et see perekonna jõululaua fenomen tuleb minu uue lavastuse kaudu teatrisaali. Ehk: ühe tegelase jutuga on pool saali noogutades nõus – «näe, normaalne mees sai ka sõna!» – ning teine pool imestab, kuidas selline inimene üldse olemas saab olla. Ja et mõne teise tegelase puhul on samade vaatajate reaktsioonid täpselt vastupidised...

Sageli on vaenlased muidugi nime ja näota, aga neid paistab olevat palju, liiga palju, piinlikult palju, päästmatult palju...

Me elame igaüks omas mullis. Minu uues lavastuses ütleb üks päriselust maha kirjutatud tegelane: «Ma ei tea kedagi, kes hääletas Euroopa Liitu astumise poolt! Kes need inimesed on, kus nad elavad?» Minule tundub see kummalisena, sest ma ei tea omakorda kedagi, kes hääletas vastu. Ning mul on täpselt sama küsimus: kes need inimesed on ja kus nad elavad? Mis tähendab, et mina elan oma mullis ja tema enda omas ning me ei tea üksteisest midagi.

Mis puudutab võimalikke ähvardusi, siis nüüd on ehk oht neid isegi saada, sest mul pole võimalik lavastades oma maailmavaadet täiesti kõrvale panna ning seega on see kõik seal laval nii, nagu ta minu mullist vaadates paistab. Samas aga oli kogu protsessi eesmärk minu jaoks õppida paremini mõistma seda teist mulli, mis on minu omast hästi kaugel, ja isegi võib-olla õppida armastama seda, mis on seal head. Usun, et iga inimese elus leidub lugusid, mis panevad mind teda mõistma ning talle kaasa tundma. Mis temaga juhtus, kui ta oli nelja-aastane, miks teda keegi sülle ei võtnud, miks teda koolis kiusati jne. Dramaturgidena otsisime koos Maria Lee Liivakuga just neid lugusid.

Kas kaastunne võiks olla peamine vahend meie ühiskonda lõhestavate rindejoonte kaotamiseks?

Kindlasti. Me peame otsima inimestevahelist ühisosa ning empaatia on üks viis selle leidmiseks.

Sinu uue lavastuse žanrimääratluseks on «dokumentaallavastus inimlikkusest». Kas inimlikkus on seal see, mida kujutatakse, või ideaal, mille poole püüeldakse?

Mõlemat. Kuid nagu ma järjest enam olen hakanud märkama ja mõistma, tähendab «inimlikkus» sageli eri inimeste jaoks väga erinevaid asju. Uues lavastuses on näiteks üks tegelane, kes ütleb, et «kõiges on süüdi humanism, see hirmus humanism». Mina näiteks nii ei arva. Aga oma lavastusega püüan näidata, et me kõik oma üksteisest kardinaalselt erinevate arvamustega mahume sinna inimlikkuse määratlusse. Lihtsalt sellepärast, et me oleme kõik inimesed. Kuid kogu selles arvamuste paljususes leidub selliseid vaateid maailmale, mis on edasiviivad, ning ka selliseid, mis võivad lõpetada inimtsivilisatsiooni kiiremini kui teised. Kumb on kumb, on jällegi vaataja silmades.

«Väljast väiksem kui seest» on dokumentaallavastus. Sa käisid inimestega näidendi tarbeks intervjuusid tegemas. Mis printsiibil sa need inimesed välja valisid? Sa ei kolistanud ju lihtsalt ukselt uksele, vaid otsisid teadlikult teatud tüpaaže?

Jah, mina ja Maria Lee Liivak otsisime inimesi kahel printsiibil. Kõigepealt püüdsime leida kinnitust levinud väitele, et inimesed on nii vihased sellepärast, et nad on nii vaesed. Seega otsisime esmajoones kontakti just nende Pärnumaa inimestega, kes elavad toimetulekupiiril või allpool seda. Me läksime otsima rahulolematust, sest teatrilaval pole eriti huvitav ega õpetlik vaadata kolm tundi inimesi, kelle elus on kõik suurepärane ning seega täiesti konfliktivaba. Meie meeldivaks üllatuseks selgus aga, et need vaesuses elavad inimesed, kellega me kohtusime, olid vastupidi levinud eelarvamusele ülejäänud maailma suhtes väga avatud, sallivad ja hoolivad. Siis läksime teisele ringile ning võtsime teadlikult kontakti nende Pärnumaa inimestega, kes on end juba defineerinud mingi grupi liikmena, mis on ühiskonna praeguse korralduse suhtes keskmisest rahulolematum. Näiteks teatud erakondade liikmed, Odini sõdalased, Eesti Leegioni Sõprade Klubi jne.

Selle kirjelduse põhjal tundub mulle, et «Väljast väiksem kui seest» on sinu seniste tööde hulgas kõige päevapoliitilisem. Oled sa selle väitega nõus?

Jah.

Kui palju on selle materjaliga tegelemine sinu enese seisukohti muutnud? Või kas üldse?

Ei, see protsess ei ole muutnud minu tõekspidamisi inimese ja kodanikuna. Oleks ka palju ühelt teatritükilt palutud, et kui ma enne uskusin, et kõik inimesed on võrdsed sõltumata nende nahavärvist ja usutunnistusest, siis nüüd tahaksin minna tänavatele moslemeid tapma. Küll aga on muutunud minu suhtumine inimestesse, kes mõtlevad minust erinevalt. Ma ei ole nendega jätkuvalt paljudes küsimustes nõus, kuid ma saan üha enam aru, miks nad nii mõtlevad. Ning püüan järjest teadlikumalt vältida esmast sildistamist, et üks või teine inimene on rumal lihtsalt seetõttu, et ta kuulub ühte või teise erakonda jne.

Ühel kodanikuühenduste üritusel pidasid sa paari aasta eest kõne, milles rääkisid taunivalt mugavusühiskonnast, tsiteerisid murelikult Kristiina Ehini luulerida «kas mind jätkub?», väitsid, et «lihtne on olla kodanik sõnades, raske on olla kodanik tegudes», ning andsid lõpuks lubaduse suurendada kodanikuna oma vabatahtlikku panust ühiskonda. Kas sinu viimaste aastate tegevus autoriteatri liinis, mis eristub üsna selgelt sinu varasemast tegevusest Eesti Draamateatri näitlejana, on sinu enese silmis mingil moel osa sellest projektist?

Hästi mugav oleks oma teatritegemisi sellena tõlgendada, aga tegelikult pidasin ma silmas ikkagi konkreetseid praktilisi tegusid, näiteks kasvõi vabatahtlikku tööd kodutute loomade varjupaigas. Teater on nii minu töö kui ka hobi ja see ei lähe siin siiski arvesse. Kuid kasvõi selle uue Endla lavastuse valmimise protsessi ajal ja raames oleme püüdnud lavastusmeeskonnaga teha mingeid reaalseid kodanikutundest ärgitatud praktilisi tegusid. Nii näiteks vahendasime häid ettevõtjaid ja kutsehariduskeskuse noori ehitajaid remontima heategevuse korras ühe vähekindlustatud viielapselise pere kasutamiskõlbmatuna seisvat lastetuba.

Kas ma eksin, väites, et üks viimastel aastatel sinu osalusel valminud autorilavastuste ühendavaid teemasid on subjektiks saamine – et nii dramaturgi kui lavastajana näid soovivat, et sinu teoste tegelased oleksid suuremad kui neid inimestena negatiivses mõttes defineerivad füüsilised, soolised, rassilised ja kultuurilised karakteristikud, olgu need siis depressioon, mõttemallidena omaks võetud soolised, rassilised ja rahvuslikud stereotüübid või rahva kollektiivses alateadvuses laiutav paranoia?

Jah, mind huvitab subjektiks saamine. Teisalt on iga inimene niikuinii subjekt, iseasi, kui teadlik keegi oma subjektsusest parasjagu on või kuidas ta seda kasutab. Olen veendunud selles, et ükskõik mis sildi me kellelegi peale kleebime, on inimene alati suurem kui see silt: väljast väiksem kui seest.

Mingil moel näib mulle subjektiks saamise paraadnäitena ka sinu enese viimaste aastate suurim avalik otsus – lahkuda Eesti Draamateatri püsitrupist, mis oli ja on tänini vana kooli kriteeriumite järgi koht kogu eluks, ning hakata vabakutseliseks dramaturgiks ja lavastajaks.

Seda võib tõesti nii tõlgendada...

Miks sa ikkagi Eesti Draamateatrist ära tulid? Kas need lootused ja ootused, mis sul 2006. aastal sinna tööle minnes olid, ei realiseerunud? Või jõudsid su ootused ja lootused vahepealse aja jooksul muutuda? Või soovisid lihtsalt subjektiks saada – võtta oma loomingulises tegevuses rohkem vabadust ning vastustust, kui reanäitleja amet seda võimaldab?

Jah, selle sammu taga oli igatsus rääkida rohkem kaasa selles, mis minu elus ja kunstis sünnib. Ma olin lihtsalt väsinud repertuaarinäitleja elust, mis tähendab seda, et sa loed seina pealt käskkirjast, mida sa järgmisena tegema hakkad. Ja isegi kui sul on küsimused, miks me seda materjali üldse lavale paneme ja miks seal naisi just nii kujutatakse ja miks mul on ainult kaks repliiki, siis sa teed seda ikkagi, sest sul pole tegelikult valikut.

Mäletan, et avaldasid ühes aastatetaguses intervjuus soovi mängida laval mõnda intelligentset naist. Teatridramaturgias, olgu see klassikaline või nüüdisaegne, selliseid teadupärast eriti ei kohta, elus eneses õnneks piisavalt. Kas see unistus on sul teostunud või teostumas?

Ei ole, ootan endiselt pakkumisi. (Naerab.) Hetkel repertuaaris olevatest töödest on mul näitlejana intellektuaalselt kõige keerulisem roll Vabal Laval etenduvas lavastuses «Ma pigem tantsiksin sinuga». See lavastus on umbes 90 protsendi ulatuses improvisatoorne, mis tähendab, et tuleb mõelda ja tegutseda ühtviisi kiirelt ja vahedalt, ning see on väljakutsena sellele intelligentse naise rollile seni tehtutest kõige lähemal.

Mulle tundub, et sa oled kehastunud intelligentseks lavastajaks – sinu tööd näivad rõhuvat rohkem intellektile kui emotsioonidele. Kuivõrd tahtlik või teadlik see protsess sulle enesele paistab?

Jah, minu tööprotsess algab alati intellektuaalselt tasandilt. Ehk kõigepealt on mõte – see, millest ma tahan rääkida. Seda mõtet edasi arendades töötan ma esialgu väga konkreetselt ja süsteemselt, võime ka kasutada sõna «intellektuaalselt». Kuid seal kõrval on alati ka tunne, mis mind päriselt isiklikult puudutab. Olgu selle algtõukeks siis depressioonis sõber või terav vaidlus jõululauas. Ja seda mõtet lavale pannes ning läbi kunstilise filtri tõlkides saab kõvasti tööd ka aju teine poolkera. Teisiti ei saakski. Sest muidu oleks tulemuseks kuiv ning lõpmata pikka klassitundi meenutav lavastus, mida keegi ilmselt vaadata ei sooviks ega suudaks.

Sa oled seni oma lavastuste tegelastena kasutanud peamiselt üksnes levinud tüpaaže: depressiivik, eestlane, venelane, mees, naine, šovinist jne. Kas või kuivõrd on sul plaanis järgida millalgi tulevikus nii autori- kui elulooteatri peamist strateegiat ja ideaali – võtta dramaturgia omaenese elust, astuda lavale ilma maskita, teha näiteks üks autobiograafiline monolavastus?

Mulle just tundub, et ma olen neid levinud tüpaaže lammutanud: depressioonis inimene ei ole ainult see, kes käib mustas ja lõigub ennast; venelane ei ole ainult see, kes sööb sihvkasid ja valib Putinit; naine ei ole intellektuaalsuse vastand jne. Iseendast kolm tundi laval rääkida tundub natuke narr. Elu on palju mitmekesisem ja kuna meil on veeta vaid loetud tunnid nii siin elus kui ka teatrisaalis, siis paelub mind rohkem selle mitmekesisuse püüdmine ja taaselustamine. Mind huvitab inimesena järjest rohkem see, kuhu liigub see maailm tervikuna, ning üha vähem minu enese isik kunstis, n-ö kunst kunsti pärast. Dokumentaalteater, millega ma praegu tegelen, on hea vahend nende pooluste ühendamiseks.

Sellel pildil, millena meie ühiskond meile kujundlikult paistab, on kardetavasti midagi väga valesti ka lähitulevikus. Mis omakorda tähendab, et ühiskondlikke valupunkte otsiv kodanikuteater käsitlemist ootavate teemade puudumise pärast muretsema ei pea. Kas sinu humanistliku sisu ja praktilise pretensiooniga dokumentaallavastuste senine rida saab peagi uut täiendust? Millised teemad sul meeles mõlguvad?

Käisime koos väikese seltskonnaga suvel Siberis mööda eesti külasid ja kohtusime eestlastega, kes on keset suurt Venemaad täiesti vabatahtlikult juba üle saja aasta elanud ning eesti keelt ja kombeid elus hoidnud. Plaanis on lavastus, mis räägib ühe utoopilise kogukonna näitel väljasuremisest (selle võimalikkusest ja absurdsusest) ja sellest, millest üks rahvus õieti koosneb.

Mari-Liis Lill

Sündinud 23. mail 1983.

Lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu.

Vabakutseline näitleja, lavastaja ja dramaturg. Töötas aastatel 2006–2015 Eesti Draamateatris näitlejana.

Tagasi üles