Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Me elame lugudest, me kestame lugudes

Rein Veidemann Jaak Jõerüüdi raamatust «On nagu on»

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jaak Jõerüüt | FOTO: Tairo Lutter

«Elu on olemuselt lugu,» sedastab eesti elulugude teenekamaid kogujaid ja uurijaid, kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, mööndes, et «siiski esineb elulugu kui narratiivne tervik argikommunikatsioonis harva, pigem jutustatakse eluloofragmente.»

Jutustamine on esitus, mille erinevad vormid (intervjuu, pihtimus, mälestus, päevik jts) nihutab eluloojutustuse kirjanduse piirimaile või koguni kirjandusse endasse, nõnda et võime rääkida autobiograafilisest romaanist. «Kirjanduslikkus» ilmutab end ka faktitegelikkust, kunagisi olukordi ja sündmusi ümbritsevas  hinnangute, erinevate fookuste, kõrvallugude, «oleksite»-maailma mudelites, rääkimata lugudes esitatud isikute kirjanduslikest portreedest. Ikka läheb vaja võrdlusi. On emotsioone, mille diapasoon ulatub imetlusest iroonia ja eneseirooniani. Elulookirjandus kujutab endast hübriidžanrit.

Elulookirjutus (st üles kirjutatud, kogutud ja salvestatud, aga teosteks vormistamata autobiograafiline aines) sai Eestis tuule tiibadesse 1990. aastatel. Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv alustas elulugude kogumisega 1989. Pioneeritöö oli ära teinud siiski lavastaja Merle Karusoo, kes juba aastaid varem Pirgu Arenduskeskuse Mälusektorit juhatades oli kogunud eestlaste elulugusid ning jaganud neid teatraliseeritult rahvaga. Ühendus Eesti Elulood asutati 1996. Esimene eluloovalimik (koostaja Eve Annuk) «Eesti elulood. Naised kõnelevad» ilmus 1997, kolm aastat hiljem järgnes kaks köidet «Sajandi sada elulugu». Uuel sajandil on lisandunud kümneid ja kümneid eluloo- ning mälestusteraamatuid, nii et on hakatud rääkima elulookirjanduse buumist. Paljudel neist on romaani mõõde.

Elulooraamatust kirjutada saab ikkagi vaid tähelepanu juhtimiseks või kaaskajana. Õiendada võib küll fakte ja nende tõlgendusi, aga elulooraamatus on autor nii tegelane kui ka lavastaja: keegi teine ei näe tema sisse, «keegi teine ei näe ka seda, kas [ta] vastus on õige või vale». (lk 175). «Elule pühendatud» pihtimuslikus päevikus «Muutlik» (2010), mis mahutuks nüüd fragmendina omakorda «On nagu on»-raamatusse, küsib Jõerüüt endalt: «Kas see on PÄEVAraamat?», ja vastab möönvalt: «Ainult niivõrd, kuivõrd olen oma päevade käsutaja» (lk 289). «Käsutamiseski» on lavastajakätt.

Kaaskaja Marju Lauristini «Marjustini sajandile» (2016) alustab Jaak Jõerüüt tõdemusega: «Kõik inimesed elavad, vähesed mõtestavad oma elu, veel vähemad suudavad oma elule selgelt otsa vaadata ja ainult üksikud suudavad olnu põhjal öelda teistele midagi olulist. «Marjustini sajand» esitleb inimest, kes kuulub «ainult üksikute» sekka.»

Ei siinkirjutaja ega ka Jõerüüt saa ilmselt pretendeerida nende «üksikute» rivvi, aga on Jõerüüdi enda elulooraamatuski, milles jutustust markeerivad kirjanikust kolleegi Aita Kivi küsimused, elumõtestust, seisukohavõtte, kaasaegsetele määratud, puhuti aforismideks lihvitud sõnumeid. Üksnes mõned näited: «Meil kellelgi ei ole vahendeid minevikku minekuks»; «...mitte keegi ei tunne ka kõige lähedasemat inimest päris põhjani, tema sisemaastiku viimase servani, tema isiksuse kõigi nüanssideni, sest inimene pole vanajumal»; «inimene venitab iga elusekundiga oma minevikku pikemaks, minevikku, mille eest vastutab ainult tema»; «küsimuste küsimus on, kas inimene saab elu jooksul kas või korraks kätte tunde, et on iseendaga tasa, et pole iseenda südametunnistusele võlgu ühtegi vaimset senti.»

Jõerüüdi elulooraamatu selgelt tajutavaks allhoovuseks ongi teekond iseenda leidmise poole. See algab päritolujuurdlusest ja juurdlusega seotud lugudest, alates Menspä Matzist (s Hiumaal, Mänspä külas 1645), üle Vihterpalu kandist Revalisse (Tallinna) noore mehena 1840 elama asunud Matz Beckmanni – see asjaolu teeb Jaak Jõerüüdist viienda põlve tallinlase – ning lõpetades «korralikest Tallinna kodanlastest» ema-isaga. Suguvõsaretked, kus ühed elukäigud sulguvad vägivaldses katkestuses, olgu õnnetustes või ikka ja jälle Eestit tabanud valitsejate terroris (maha lastud, tapetud, küüditatud), teised aga puistatakse laiali nagu langenud puulehed sügistormis, meenutavad kohati Ristikivi «Hingede ööd». Jõerüüt jõuab ühe olulise, kainestavast selgusest kantud äratundmiseni (lk 69): «Üritades suguvõsa kaardistada ja proovides selle juurte sügavust mõõta, olen alatasa tajunud, kui lõplik on fraas: ma ei pääse enam minevikku sisse. Selle mõistmine on dramaatiline, aga ka vabastav.»

Tõepoolest, eestlaste määratletavad eluliinid lõpevad tagasivaates äärmisel juhul kirikuraamatutega. Sealt edasi tuleb pärimus, mis mõnegi meelest teeb ta Henriku Liivimaa kroonikas (1227) mainitud Tabelini või Lembitu järglaseks. Paljude puhul võib juhtuda, et oledki päritolult üht liini pidi iseenda alguseks (teadmata isaga vallaslapsed). Nii nagu minevik on juhuste jada, on seda tulevikki oma võimalike katkestuste ja lõppudega. Jääb siis tõesti fataalse leplikkusega möönda, et «on nagu on». See, et üks «olemine» pole pealkirjas eristatud komaga teisest «olemisest» (sel juhul kõlaks lausung «on nii, nagu on») laseb tõlgendada seda terviku kujundina. Olemise sisemisele liikuvusele, muutlikkusele vaatamata – olla selleks, et saada või «kirjutada selleks, et püsiks kirjutamise võimalus» (Madis Kõiv) – kujutab «on nagu on» endast mitte ainult raamatu pealkirja, vaid elu pärisnime.

Jõerüüdi eneseotsingud läbi eluloojutustuse (hipina flaneerimine, kirjutamise algus, luuletajadebüüt, kohtumine ja kooselu Viivi Luigega, 1980. aastate «torm ja tung», poliitiku- ja diplomaadikarjäär, oma loomingu refleksioon) ja jutustusse lõikuvad mälupildid  meenutavad mulle ühte tuntud apooriat, Achilleuse võidujooksu kilpkonnaga, milles vaatlus (kogemus) ning selle mõtteline analüüs ei kattu teineteisega. Nad jäävadki kattumatuks. «On nagu on»-lausest saab üks Jõerüüdi käsulaudadest (lk 200). Mis teda selle sõnastamiseni on juhtinud? Arvan, et see on Pentti Saarikoski raamatust «Euroopa serval» laenatud imperatiiv, millega Jõrüüt alustab mõttepäevikut «Muutlik»: «Ma pean ehitama mõtte, sest mõtet ehitamata ei saa surra, ei pääse maailmast minema. Inimese ehitatud mõte on see tuleriit, millel ta surnukeha ära põletatakse.»

Jaak Jõerüüt «On nagu on» / Raamat

Jaak Jõerüüt  «On nagu on»

Ajakirjade Kirjastus, 2017, 207 lk

Tagasi üles