Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kui saad, mida ei taha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Louise O’Neill «Sai mis tahtis» Tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa Varrak 2016, 264 lk | FOTO: Raamat

«Sai mis tahtis» on raamat tüdrukust. See on raamat ülekülatüdrukust. See on raamat tüdrukust, kes on oma koolis kõige ilusam. See on raamat tüdrukust, kes kehaliste parameetrite poolest võiks saada modelliks ja vaimsete võimete poolest professoriks. See on raamat täiuslikust tüdrukust. Keskkool saab aasta pärast läbi, kõik uksed ja maailm on lahti ta ees.

Kuni selle ühe õhtuni, mil juhtub kurat teab mis. Emma O’Donovan, täiuslik tüdruk, ärkab üles oma kodu verandal, päikesest kõrbenud, kleit pahupidi seljas, nagu põrgutulest läbi käinud. Kõik märgid on olemas, ühtegi mälestust mitte. Kuni Emma vend Bryan avastab Facebookist öösel tehtud fotod, mis kujutavad Emmat, seda, mida temaga sel ööl tehti, ja poisse, kes seda tegid.

Emma üritab asja siluda, ent temast sõltumatult avatakse juurdlus vägistamise asjas. Alkoholist ja droogidest pilditu tüdruk ei mäleta midagi, kogu kohtuasi põhineb neil kohutavatel piltidel, mis Bryan õnneks alla oli laadinud. Need pildid, mida lugejale vaid veidi kirjeldatakse, aga ei näidata, jooksevad raamatust läbi lõpuni välja, sest iga inimese puhul, keda Emma kohtab, käib tema seest läbi see teadmine, et ka see inimene on neid pilte näinud. Need pildid ripuvad terve perekonna kohal. Terve linnakese kohal.

O’Neill näitab ilmekalt, mis võib sellise keerulise juhtumi puhul juhtuda perekonnaga. Tagasi ja eemale tõmbunud isa, kes ei suuda hakkama saada sellega, mis tema printsessiga on juhtunud, nõnda et ta ei suuda tütrega enam rääkidagi. Ema, kes üritab hoida kontakti tütre ja naabritega, aga kellel see väga ei õnnestu. Emma saab tuge ainult vennalt, kes käib ülikoolist kodus nii tihti kui võimalik. Bryan on ka ainuke, kes võtab toimunut sellena, mis see oli, ega lase seda mugavuse nimel maha vaikida. Ja kõigi nende nii-öelda sõprade hulgast, kes Emmale varem pugesid ja kõige ilusama tüdruku nõuandeid kuulda ihkasid, on alles jäänud vaid üks. Naabripoiss Conor, kes kirjutab talle iga päev lihtsalt elust ja sellest, mis ilmas toimub.

Kuidas ja kas on võimalik elada edasi väikeses paigas, kus kõik tunnevad kõiki, kus lapsevanemad on omavahel olnud sõbrad? Kuidas elada edasi, kui sinu ainus suhtlus maailmaga käib läbi igapäevase küberkiusamise? Isegi kui sa vahetad ära telefoninumbri, meiliaadressi, kõik mis võimalik? Kuidas elada edasi, kui juhtunus süüdistatakse ohvrit ja toetatakse ühiselt vägistamises osalenud jalgpallipoisse, mitte kannatanut?

Louise O’Neill kirjutab sellest kõigest nii, nagu oleks ta ise see tüdruk, Emma, nii lähedalt, nii teravalt, nii valusalt, et iga sõna ja sõnatus lõikab. Mitte mingit allahindlust lugejale ei tehta. «Sai mis tahtis» on ääretult vajalik raamat.

Varasemas noorsookirjanduse diskursuses oleks «Sai mis tahtis» tembeldatud hoiatusromaaniks. Seda ei ole see kindlasti mitte. See on raamat, kus vaadeldakse halastamatult ja ausalt, kus jookseb piir vägistamise ja nõusoleku vahel.

«Sai mis tahtis» on raamat, mis peaks olema kohustuslik lugemine kõigile 14–20-aastastele noormeestele. Ühegi erandita ja kümme aastat järjest.

Raamatu autor Louise O’Neill tuleb sel kevadel HeadRead festivalile, seal saab kõike juba tema enda käest küsida.

Louise O’Neill

«Sai mis tahtis»

Tõlkinud Helen Rohtmets-Aasa

Varrak 2016, 264 lk

Tagasi üles