Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ühest motiivist Mehis Heinsaare loomingus

«Unistuste tappev kasvamine» –proosa aastapreemia nominent

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mehis Heinsaar | FOTO: Peeter Langovits

Ühes oma luuletuses loetleb Mehis Heinsaar erinevaid meeleseisundeid ja eksistentsi vorme: «No tere Hirm ja Igavus siis, / tere Uneluski, Arm, / Ning tere Ahnus, Kadedus / ja tere Rõõm ja tere Surm – / oi, tere Sõge Meeleke!» (Mehis Heinsaar «Sügaval elu hämaras», Verb, Tallinn 2009, lk 9)

Siinse etüüdi jaoks valisin neist välja vaid ühe motiivi, mis ometi tundub autori loomingus eriliselt tähenduslik – ja selleks on Rõõm.

Erich Fromm on öelnud, et me elame «rõõmutute lõbude maailmas». Tühisekeldamise, iga hinna eest nõutava «edu» nimel edasitormavas-pöörlevas elukeerises pole meil enam ei aega, oskust ega suutlikkust elust lihtviisiliselt rõõmu tunda. Meile on peale surutud totaalse hedonisti roll. «Radikaalhedonisti naudingud, ahnuse rahuldamine üha uuel moel ja nüüdisühiskonna pakutavad lõbud tekitavad kõik eriastmelist erutust, kuid ei tooda rõõmu. Tegelikult just rõõmu puudumine sunnib meid otsima üha uusi ja üha erutavamaid naudinguid.» (Erich Fromm, «Omada või olla?», Mondo, Tallinn 2001, lk 111–112)

Vaevalt jõudnud täismahulisse kapitalismi, ei taha me tunnistada, et mida «teravam» nauding, seda kiiremini ta inimest nüristab.

Tarbimisühiskonnas ongi rõõmu täielikult asendanud lõbu; pakkudes romaanis «Langus» tänapäeva eurooplase koondportreed, kasutab Albert Camus oma peategelase enesepaljastuses lakoonilist sõnaühendit «lõbujanuline pärdik» (un singe salace; Krista Soomere eestikeelses tõlkes on küll pisut räigem sõnastus: «tiirane ahv» (kogumikus «Sisyphose müüt», Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 358)).

Ühes intervjuus räägib Mehis Heinsaar elurõõmust pikemalt ja nendib: «Väga paljude inimeste probleem on see, et nad ei suuda iseenda keskmega haakuda, nad ei ole kodus.» Vaatamata meditsiini tohutule arengule «pole lahendatud elurõõmuprobleemi». Hoopis erilise, lausa «patoloogilise» elurõõmu näiteks toob ta meie rahvapoeedi Contra.

Heinsaare koguloomingut silme eest läbi lastes julgen aga kinnitada, et tema teostes on see «elurõõmuprobleem» leidnud ilmeka ja mõjuva kunstilise lahenduse.

Juba autori esimesed raamatud («Vanameeste näppaja» ja «Härra Pauli kroonikad», mõlemad 2001) olid – ka kõigi oma hämarmeeleolude juures – üldmuljelt kuidagi iseäralikult helged, täis mängurõõmu ja seikluslusti. Sellised meeleseisundid leidsid kunstiliselt eriti eheda kehastuse jutukogus «Rändaja õnn» (2007), mida omal ajal kõrvutasin noore Hesse teosega «Peter Camenzind» ja tsiteerisin Hesse sõnu rändurist, kes lubab endale tihtilugu jõudeaega, et «rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle» (A. Kull, «Heinsaar ja Hesse sulasid ühte» – Tartu Postimees, 19. september 2007).

Jutukogule «Ebatavaline ja ähvardav loodus» (2010) aga heitis kriitika ette koguni liiga kerglasi meeleolusid, lausa anekdootlikkust (sel puhul tahaksin meenutada, et anekdootnovell on maailmakirjanduses vana ja täiesti auväärne žanr). Siis ilmus vastandlikult üsnagi tumemeelne jutukogu «Ülikond» (2013), ent sellestki leiame, täpselt nagu nimiloo peategelase kunstitööde kirjeldusestki, «kurbust, kuid samas ka kirgast jõudu ja elurõõmu, mis kumasid läbi nukruse ja masenduse toonidest» (lk 47).

Ja see läbimurre «nukruse ja masenduse toonidest» avaldub eriti jõuliselt kirjaniku uusimas jutukogus «Unistuste tappev kasvamine» (2016). Raamatu tegelaste peamine püüe on «leida üles kaotsiläinud elujõud» (lk 126), või kui taas kasutada Erich Frommi sõnu, «põgeneda oma isekuse vangikongist» (E. Fromm, «Omada või olla?», lk 97).

«Ning leides üles oma jõu, kaasnes sellega ka kõige oleva ja elavaga kaasa hingav elurõõm.» (lk 161)

«Sest kui elurõõm on leidnud tee inimese juurde, siis laabuvad kõik argitoimetused nõnda lahedasti, et inimene ei pea suurt vaeva nägemagi, elurõõm ise teeb kõik tema eest ära.» (lk 105) Meie maailmas on rõõm sageli «iseäralik» (lk 93) ja «kummaline» (lk 106), aga vahel võib see olla ka lihtsalt «pühapäevase talupoja rõõm» (lk 132). Ränduri elamused ei vaja sõnu, «...nõnda et ma ümbrust vaadates mitte ülearu palju ei rääkinud, vaid silmade kaudu pöörast elurõõmu kiirgasin» (lk 131).

Kokku võttes omandab rõõm raamatus lihtsast elurõõmust hoopis avarama tähenduse, ulatudes kollektiivse alateadvuse arhetüüpideni: «Õhkõrna helendust nägi ta nüüd korraga selle kehva maa ning pimedate inimeste kohal kumamas. Ja kui ta käed silmade kohale tõstis ning kauget kuma vaatas, valdas teda ootamatult joobnu rõõm, et säärane sõge rahvas nagu eestlased ikka olemas on…» («Unistuste...», lk 214)

Rõõm on sügavam kui kannatus, kirjutas kunagi Nietzsche («On sügav valu, sügav vaev –, Rõõm aga sügavam kui vaevlemine» – Fr. Nietzsche, «Nõnda kõneles Zarathustra», Olion, Tallinn 1993, lk 220. Seda motiivi on korranud ja edasi arendanud Hesse: «Mitte seal ei asu maailma sügavus ja saladused, kus on pilved ja must, sügavus on selges ja rõõmsas» – «Klaaspärlimäng», Eesti Raamat, Tallinn 1976, lk 254) ja samasugust äratundmist sisendab meile oma paljudes kirjakohtades ka Mehis Heinsaar.

Mehis Heinsaar «Unistuste tappev kasvamine»

Menu

2016

Tagasi üles