Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Külma nina igatsus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Leelo Tungal | FOTO: Mari Luud / Õhtuleht

Rikuks kohe lugemiselamuse ära.

Mõlemad raamatud lõpevad hästi.

Neid on siin nimelt kaks ühtede kaante vahel. «Barbara ja suvekoerad», «Barbara ja sügiskoerad». Kunagi ammusel 1994. aastal kahe raamatuna ilmunud kah, nii et tegemist kordustrükiga.

Seda ammust aega küll. Kui Tammeri Tiina raamatu minu kindlatesse kätesse ulatas – tee maha! – langesime mõlemad meenutustesse. Kuidas ikka oli aeg, kui raamatuid tehti selleks, et kiiresti raha ja palju leiutada, aga ka selleks, et oli kange tahtmine raamatut välja anda.

Ega need tollased raamatud tihti suurt välja näinud. Parajad vihikud, heal juhul kaustikud, mida võis osta ka suvalisest ajalehe- või muidu kioskist. Paber oli suvaline, mida parajasti taskusõbraliku hinnaga liikumas oli, trükk kah, kuis juhtub, sinised näod ja roosad päikesed polnud kunstniku kavatsus, ega üksteisele kirglikult selga ronivad kirjaread.

Et nad põlve otsas kokku klopsitud olid, siis muidugi lagunesid kergesti, jõudsid nimetute paberite hulka, ja ehkki trükiarvud võisid olla N-aja harjumusest üsna suured, vaevalt et neid palju järel on. Eks mõnedki, eriti tõlked, olnud kah, nagu nad olid. «Puutuvalt minusse» läks sinise toimetajapliiatsi alt läbi nagu niuh, ehkki tühja seal toimetajaid oli.

Sestap on kena, et uuesti ja jätkusuutlikumal kujul head kraami välja antakse. Väga head – Leelo Tungal ometi, issand võtku!

Nagu öeldud, mõlemad jutud lõpevad hästi. Esimese võiks lugeda sõnumiga jutuks, teise mõnusaks põnevikuks, olgugi et kurikaelad on kõige tavalisemad eluheidikud, mitte hüpersupervarustusega rahvusvahelise haardega vandenõupraktikud.

Ette hoiatuseks, et kui lapsele lugeda annate või, kui viitsite, ette loete, olge igaks juhuks valmis sõnaseletusteks ja olukorraseletusteks. Ammu kirjutatud, või mis ammu, aga ikkagi täiesti teises ajastus, pole siin ju praegusi enesestmõistetavusi. Lapsuke võib küsida, et miks kohe mobiiliga ei helistatud, kui juhtus, misasi on puhkus Armeenias, piirivalve, miks pandi kuulutus Õhtulehte, mitte needusesse üles, misasi on plaan, võibolla midagi veel. Jummal, võibolla te isegi ei tea ega taipa, kui noorem rahvas juhtute olema. Ajage siis kuskilt mingi ätt vommilt maha, las seletab elusast peast või messendseri kaudu ära, mis ja miks.

Sõnum on iseenesest ju, et ärge võtke, inimesed, suvekoeri. Ega kasse, muidugi. Suvekoer, kuigi see päikeseliselt kõlab, on siin üsna nukker mõiste. Kevadel rohu tärkamise ajal maale, oi, võtame kutsa, turu väravas müüakse nunnusid, maal peab koer olema. Siis tuleb sügis ja, ei, linnakorteris koera pidada ei saa, mingu nahh. Oli üks hea kurb reklaam, kus mahajäetud koerad-kassid grilli alt vihmavarju otsivad. Umbes sama.

Mis on mässitud igavesse lukku, kuidas täiskasvanud ülbelt lastele valetavad, kui need koera igatsevad. Kuigi, see on tõepoolest jõle suur otsus. Võibolla hullem kui abielu. Koer on ju sinust täielikult sõltuv töllakas. Vähemalt minu omal küll pole ajud põhivarustuses. Teda tuleb hoida, aga ei tohi üle hoida. Sink pole hea, mis siis, et tahab. Šokolaad võib tappa. Mistap mõne koeraarmastaja võib penile ohukski lugeda.

Juhtus sihuke lugu, et sai mu kollane tola 11 (üksteist) kutsikat. Mu'st sai põhikohaga Švejk ehk koeraparseldaja. Viimane saadeti tagasi, et miiiiistetallesissesöötnudolete, kuts muudkui oksendab ja pasandab, nina ka kuum. Olgu, tooge tagasi, kaeme. Võtsin tõbise sülle – oot. Nuusutasin lähemalt. Selge. Tolad ei olnud selle peale tulnud, et koer haiseb. Mida suurem, seda hullemini. Leidsid lihtsa lahenduse, valasid mingi joogiodekolonniga üle. Koer üritas end normaalselt haisvaks lakkuda, aga seal on ju mürgid, välispidiseks kasutamiseks, hoidku. Selge, et sees keerama hakkas. Püherdas siis pool päeva õues, näris mingit prahti ja tskae, terve kui purikas jälle.

Ehk siis, mõelge, inimesed, natuke rohkem.

Teine jutt on krimkapoolne. Võiks kanda ka pealkirja «Kadunud koerte mõistatus». Või müsteerium, nagu viimase aja libatõlgid süüdimatult paneksid. Lisaks peresuhteid, ikka koertemuresid, viiteid tärkavatele vaistudele, igasugust lahedat pula. Tore, et punkarid on näidatud positiivses valguses, nad enamasti ongi toredad inimesed, kuigi viisi ei pea ja pille mängida ei oska. Põnevust jagub, kõik lõpeb hästi, jätke oma küüned jõuga rahule, ärge närige.

Enesest mõista on eriline väärtus Edgar Valteri tehtud pildid. Vanemad ja targemad rääkinud, ega meister iga raamatut joonistada võtnudki. Luges läbi ja kui ei meeldinud, tutkit. Seega võtke üks, saate topelt.

Leelo Tungal «Barbara ja koerad»

Pildid Edgar Valter

Tammerraamat

168 lk

Tagasi üles