Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Igale Itaalia armastajale kohustuslik lugemine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Elena Ferrante «Minu geniaalne sõbranna» | FOTO: Raamat

Siiani oma identiteeti peitva salapärase autori Elena Ferrante tippteosed on hakanud ilmuma ka eesti keeles. Meie aja ühele vaieldamatult olulisimale romaanikirjanikule Ferrantele maailmakuulsust toonud Napoli-neliku – Napolis aset leidvate sündmustega – nelja järjestikuse romaani esimene osa «Minu geniaalne sõbranna» on juba tõlgitud ja Varraku plaane teadmata võib loota ka lisa.

Ferrantet peetakse väga feministlikuks kirjanikuks ja silmapaistvad naised maailmas – viimati Hillary Clinton – teatavad riburadapidi, et on tema teostest lummatud. Pole ka ime, sest Napoli-raamatud räägivad kahe naise eluaegsest sõprusest, nende õigusest õppida, tööd teha, ise otsustada, ise elada.

Lila ja Elena, kaks sõjajärgse Itaalia aguli last tutvuvad juba enne esimest klassi. Kui raamatu minategelane Elena on püüdlik, eneseteadlik, murelik ja analüüsiv, siis tema geniaalne sõbranna Lila võlubki ümbritsejaid ja lugejaid oma lärmaka, agressiivse iseloomu ning lennult nii keeli kui olukordi haarava mõistusega.

««Juba väiksest peale on ikka samamoodi – kõik arvavad, et Lila on paha ja mina olen hea»,» ohkab minategelane oma kallimale teismelisena (lk 232). Järjekordselt võrreldakse teda küla peal Lilaga. Ise on Elena aga terve teadliku elu kestnud konkurentsist nii läbi immutatud, et kuigi ta enda sõnul Lilaga konkureerimise vastu võitleb, kaalub sisimas siiski peigmehe maha jätmist, sest tunneb, et ei armasta teda nii nagu Lila enda kallimat.

Nagu tetraloogiate puhul ikka, tegeleb Napoli-raamatute esimene osa «Minu geniaalne sõbranna» kahe peategelase lapsepõlvega. Lugu algab ikkagi algusest. Kuigi päris esimestel lehtedel antakse tüüpilise raamjutustuse viimane ots kätte – naised on vanad, juhtub veel lahendamata müsteerium ja Elena otsustab nendevahelise loo selguse mõttes detailselt kirja panna –, on see raamat ikkagi lastest.

Jah, Elena ja Lila kasvavad keset pulbitsevat Napoli agulit, mida Ferrante lummavalt kirjeldab. Veri voolab tänavatel, elu pulbitseb väikestes poekestes, kired lõõmavad koduuste taga ja klatšimooride jutuvadas, aga jutustaja vaatepunkt määrab olukorra, kus lugeja saab teada ainult nii palju, kui lapsele räägitakse.

Näiteks episoodi, kus hull lesk armub abielumehesse ja terve kvartal kistakse ülidramaatilisse, kätega vehkivasse, saboteerivasse ning imeliselt itaallaslikku skandaali, annab jutustajahääl ikkagi edasi mõistmatu lapse silmade kaudu. Kõige tähtsamaks muutub see, kumma osapoole poolt on milline laps seltskonnas.

Tervet Ferrante maailma näidataksegi meile nagu läbi lukuaugu. Kuna lapsele ei räägita kõigest, saab lugeja fragmenteeritud, varastatud infot, impressioone silmade kaudu, millel puudub igasugune üldistusvõime või elukogemus. Jah, selline käik on Ferrantel absoluutselt taotluslik ja ta on oma stiili ülitäpselt viimse detailini lihvinud, kuid ma ei saa midagi parata kerge kahjutunde vastu.

Kui palju suurem ja huvitavam oleks «Minu geniaalne sõbranna», kui minategelasega koos liikumise ranged reeglid korraks murda ja vaadata ka uste taha, kuhu laps ei näe! Kui oleks saanud teada, mida mõtles ja tegi nii-öelda kaadrist väljas ja lava taga Elena ema, teda kabistanud vanamees, teda inspireerinud kooliõpetaja! Kuid ei, Ferrante ei murra oma vormi, ta jääb esimeses raamatus rangelt lapse- ja teismelisepõlve juurde, lõpetades teose Lila pulmadega.

«Tollal näisid kõik lapsevanemad väga vanana, nii Lila, minu kui ka kõigi teiste vanemad,» ei üritagi Elena kuueteistaastase egoistlikke silmaklappe peita (lk 258). Tõde ongi see, et noori lihtsalt ei huvita vanad, siinkohal kolmekümnendates täiskasvanud, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui mind ei huvita lapsed.

Jah, juba armumänge mängivad, konkureerivad, töötavad, palju lugenud ja õppinud teismelised, kelleks Elena ja Lila raamatu viimases osas on muutunud, on kindlasti samm edasi, kuid suurem osa «Minu geniaalsest sõbrannast» keskendub ikkagi kivisõdadele ja nukkudele. Mitte et jõnglaste lärmakas mäng ei oleks tore, aga proportsioonid võiksid veidi võrdsemad olla.

Üks «Minu geniaalse sõbranna» kõige suurepärasemaid peatükke on neljateistkümnes, kui Elena isa ta agulist esimest korda Napoli kesklinna viib ja terve päeva jookusul suurt maailma tutvustab. Elena sööb ricotta’ga pitsat, näeb esimest korda merd ja jalutab isa kõrval marmorist sillutisel. Igaüks, kes on vähegi Itaalias aega veetnud, tunneb just need stseenid suure rõõmuga ära. Tõeline kuumus ja elurõõm on lausetes, millega Napoli tänavaid ja sarmikaid elanikke kirjeldatakse.

Mis puutub aga Elenasse ja Lilasse, kahte plikatirtsu, kellest «Minu geniaalse sõbranna» lõpuks neiud sirguvad, siis on Ferrante loonud suurepärase alguse pompoossele loole. Kuigi vahepeal oli igav, on väga huvitav teada saada, mis edasi juhtub.

Järgmised Napoli-neliku raamatud tõotavad olla tõsiselt võetavamad just temaatika poolest, on ju tüdrukud juba palju keerukamas eas. Veini, iidsete linnade, sinisinise Vahemere, hedonistliku Itaalia köögi, ilusate väikeste autode, mustade silmadega kirglike naiste ja südamemurdjatest meestega täidetud tunde saab iga Itaalia armastaja aga kätte juba tetraloogia esimesest osast.

Elena Ferrante «Minu geniaalne sõbranna»

Tõlkija Tiina Randviir

Varrak

2011, tõlge 2016

272 lk

Tagasi üles