Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Saladus ei kao kuskile

Armin Kõomäe jutukogu arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ärimehest kirjanik Armin Kõomägi. | FOTO: MIHKEL MARIPUU/PM/SCANPIX BALTICS

Armin Kõomäe viimasest novellikogust «Minu Mustamäe» oli möödas üle kolme aasta, kui ilmus «Minu erootika saladus». Vahepeal ilmus küll Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võidutöö, romaan «Lui Vutoon», kuid siiski ootasin Kõomäe novelle pikisilmi, sest Armin Kõomägi on üks meelelahutuslikumaid ja paremaid Eesti novellikirjanikke alates hetkest, mil ta 2005. aasta Loomingu aprillinumbris ilmunud «Anonüümsete logistikutega» ootamatult ja kiirelt kirjandusse tuli.

«Minu erootika saladus» ei valmistanud pettumust. Palju avaldatud materjalist on enne ajakirjanduses ilmunud, kuid sellest pole midagi. Kogumik on ikkagi kogumik. Selles hakkab autori omailm elama, tekivad ootamatud seosed ning tõesti, enne kui märgatagi võisin, olin sisenenud Armin Kõomäe kosmosesse. Kui mõni erand, milles Kõomägi demonstreerib oma oskust kasutada näiteks Sorokini, Gogoli või piibli autorite stiili, välja arvata, siis üldiselt kirjutab ta üsna realistlikult siinsest ja praegusest Eestist. Ega see väga palju tänapäeva Eestist ei erinegi. Kohad on samad, olud on samad, inimesed on... noh – grotesksemad? Ei, seda vist mitte. Inimesed on rohkem lahti, me näeme nende sisse, saame neid kergemini lahti muukida, mõistame nende motiive paremini ja võib-olla on need motiivid ja tegutsemise ajendid ka sirgjoonelisemad ja arusaadavamad.

Iseenesest võib ju arvata, et mida siis kirjanikult veel oodata kui mitte seda, et autor võtaks ette mõne keerulise tegelase ja laotaks tema hinge lugejale lahti. Kõomägi teeb seda ega tee ka. Vähemalt mitte alati. Ta pole küll suur müstik, kuid mulle tundub, et talle siiski meeldib see, mida võiks nimetada igapäevamüsteeriumiks. Tegelikult sellega ta «Minu erootika saladust» alustabki. Kui kogumiku avaloos «Saladus» leiab poiss vanemate aktifotod ning neil nähtu meenub talle ja kummitab teda ka aastakümneid hiljem, siis kuigi ta arutleb nende tegemise motiivide ja selle üle, kuidas see mõjutas tema suhet oma vanematega, ei saa me lõplikku, tegelikku tõde teada. Müsteerium säilib. Jajah, me saame seletuse, aga mis on üks seletus? Iga lugeja võib kirjeldatut endale omal viisil seletada. Lugeja võib autoriga nõustuda või mitte. Kuid päris tõde jääb siiski nende inimestega, kellest «Saladus» jutustab. Autor ei jõua selleni. Lugeja ka mitte. Ja see on hea. Sest müsteerium säilib. Mis oleks elu ilma müsteeriumi, saladuseta?

Müsteeriume pakub Kõomägi teisigi. Näiteks Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen jaanijutuna ilmunud «Jaani päev». Kes ikka on see Jaan, kellest minajutustaja räägib? Jaan, kes petab males ning libistab peielauast lahkudes likööripudeli endale taskusse. Mis motiveerib teda? Milles seisneb tema saladus? Jajah, siingi loos midagi lõpuks nagu selgub, minajutustajal on lõpuks üks hetk, kus ta midagi aimab, suudab end hetkeks selle elust muserdatud, kõige halvemas mõttes keskmise mehega samastada, kuid kas ka päriselt? Ei tea. Saladus jääb...

Saladuste loetelu võiks jätkata, kuid eks neid saab igaüks ka ise lugeda. Asja mõte on ent lihtne (tegelikult muidugi keeruline): elu on saladusi täis, nad on meie nina ees, hullemgi veel – nad peituvad meis kõigis. Lihtsalt tuleb osata märgata. Ja märgates ei tule mitte söösta aplalt saladuste kallale sooviga nad lahti murda või harutada, vaid neid tuleb nautida. Saladusi ei tulegi täielikult avada. Neid tuleb vaadelda, imetleda ja tunda rõõmu sellest, et elus on alati kihte, mida päriselt ja lõpuni polegi võimalik mõista.

Võimalik, et see pole just mõte, mis Armin Kõomäe novellide lugejale esimesena pähe kargab. Pigem mõjuvad need ju meelelahutuslike pildikestena nüüdisaegsest Eesti elust, selle säravate külgede taha peidetud räpasusest ja vastupidi, igapäevas leiduvast maagiast. Kuid Kõomägi on siiski osanud oma debüüdist alates peita veiderdamise taha, alla ja sisse mingit sügavamat mõtet. Ehk siis on talgi oma saladus, mis teebki tema novellid sedavõrd haaravaks? Loomulikult ei taha ma sellega öelda, nagu tuleks Kõomäe novelle asuda pedantse hoolega lahti harutama ning otsida neisse peidetud varjatud kihte. Seda kindlasti mitte. Need on tõesti meelelahutuslikud. Need on pildid Eestist, Kõomäe Eestist. Kuid need on seda moel, mis annab soovijale võimaluse järele mõelda. See pole kohustus, see on suurepärane võimalus.

Ilmselt see eristabki head kirjanikku kehvast. Viimase loomingusse on raske end sisse mõelda ja leida sealt kihte või detaile, mida autor pole kirjutades ehk ette kujutanudki. Hea kirjaniku looming seevastu pakub avastamisrõõmu. Ning Kõomäe looming, mis – nagu öeldud – kirjeldab küll justkui tänapäeva Eestist, kus on palju äratuntavat, suudab sellele siiski midagi lisada. Ei saa öelda, et «Minu erootika saladus» pakuks just kõverpeeglinägemust meid ümbritsevast maailmast, seda mitte. Küll aga pakub see pilku ühe ootamatu nurga alt. See vaade on kohati hästi distantseeritud, autor vaatleb oma tegelasi justkui kaugusest, kuid ajuti poeb ta neile ka naha alla. Armin Kõomäe tegelased – poliitikud, ärimehed, pereisad, pensionärid, lihtsalt minategelased – on nagu pisikesed mutukad mikroskoobi all: korraga nii lähedal ja nii kaugel.

Kes loodab «Minu erootika saladusest» leida midagi erootilist, siis sellega on samamoodi: see on nii lähedal, aga ometi nii kaugel. Nagu vist igaühe eluski.

Armin Kõomägi, «Minu erootika saladus» / Raamat

Armin Kõomägi, «Minu erootika saladus»

Sebastian Loeb, 2017. 238 lk.

Tagasi üles