Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peegli kaudu imetletud ilu

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Don Quijote (Ago Soots) Aare Toikka «Don Quijote» lavastuses. | FOTO: Siim Vahur

Aare Toikka «Don Quijote» on mastaapne ja visuaalselt efektne lavastus, mis nõuab näitlejailt nii paindlikku lavaidentiteedi teisendamise oskust kui ka head füüsilist vormi.

Vaatajat ei tõmmata kohe sidusasse illusiooniilma, vaid aktualiseeritakse ka reaalne mänguruum, Hobuveski, et publik saaks tõeliselt kaasa teha don Quijote (Ago Soots) ja Sancho Panza (Meelis Põdersoo) rännaku erinevais ja sujuvalt üksteiseks muunduvais reaalsuskihistustes. Vaataja saab enda meelte ja mõistusega järgida rüütli ja tema kannupoisi pidevat vaatepunktivaidlust selle üle, mis on reaalsus ja mis kujutelm.

Kogu sellele tempokale ja energiarohkele kujundiküllusele vaatamata – või siis hoopis selle tõttu – kipub kolmetunnise lavastuse tähendusfookus hajuma. Vähemalt esmapilgul. Olgu etteruttavalt öeldud, et etenduse lõpus ning ka selle järel lavastustervikut mälupildis eri fragmentidest taas kokku pannes tuleb lavastaja (Aare Toikka ei ole tõepoolest lihtsalt Cervantese mahuka romaani dramatiseerija, vaid selle põhjal loodud iseseisva näidendi autor) kontseptuaalne teravik esile küll.

Cervantese paljutahulist eepikat ei saakski tõenäoliselt teatrilavale «kontsentreerida», konkreetsed valikud ja loobumised on möödapääsmatud. Etenduse kestel tekib aga kohati siiski tunne pisut väsitavast ja mürarikkast eksirännakust, kus tegelaste käitumismotiivid mattuvad justkui paljupinnalise, kuid sarnaste vahendite ja ühtlase – olgugi võimsa – energiatasemega loodud paralleelmaailmade võrgustiku alla.

Ühesõnaga, kui vaatajana kuidagi alateadlikult eeldaks – jah, oma eelootuste kammitsais ei tohiks tegelikult etendust vaadata, kuid samas ei saa end ka vägisi täiesti puhtaks leheks sundida, ning eks kunstielamus sünnibki ju teose ja selle tajuja maailmade sünergias –, et Cervantesest inspireeritud tragikoomiline metafoorirägastik teeb teatrikülastaja esmalt vastuvõtlikuks, ehk koguni vastupanuvõimetuks, et lüüriline ja sõnumit kandev finaal tabaks meid otse kaitsekihita jäetud sügavamate südamesoppideni, siis esietenduse lõpus saadud tajukogemus oli pigem suur puhastumine pärast mõneti väsitavat ja kohati prügist eksirännakut.

Ehkki, midagi sellist ju peategelased läbi tegidki ning see, et saame vaatajatena vahetult osa nende missiooniretkest, mitte ei vaatle seda valged kindad käes distantsilt, ongi ju arvatavasti kontseptuaalne taotlus. Seda enam, et lavastus on toodud rustikaalsesse mängukeskkonda, kus teatritinglikkuse kaudu illusioonimaailmade loomine eeldab mitmekordset materjali vastupanu ületamist nii tegijailt kui vaatajailt, ja saavutatud elamus on seda tugevam.

Don Quijote anakronistlik idealism on ajastuülene omadus, mille väärtuses ei kahtle ilmselt ka ühegi ajastu tehnokraadid ja pragmaatikud ning mille vähesust tajume erinevatel epohhidel, kuid mille olulisust just ühel või teisel konkreetsel ajahetkel võib olla raske sõnastada. Me elame ajastul, mille «hullust» on lihtne deklareerida: mõne jaoks seostub see Donald Trumpiga, teise jaoks vasakliberaalse ideoloogiaga, kolmandale pagulaskriisiga – kuid igaühel on võimalus oma hoiakuid ka erinevates meediakogukondades erinevate vandenõuteooriate kaudu sõnastada. Olgugi aateline soov küsida, kumb on hullumeelsem, kas karm ja ideaalideta «reaalsus» või seda vaidlustav, kuid samas eskapistlik idealism, võib see meie tänase maailma tõdedepaljususes (et mitte öelda «tõejärgsuses») mõjuda abstraktse õhkamisena.

Argireaalsuse paine ei tule ju üksnes poeesiapuudusest, vaid pahatihti räigest inimvaenulikkusest nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. See kajastub nii Cervantese romaanis kui ka tänases elutegelikkuses. Kui otsida mõnd ilmekat tänapäevast vastet don Quijote võitlusele, siis meenub näiteks Roberto Benigni film «Elu on ilus», kus peategelase koonduslaagris üles ehitatud muinasjutumaailm ei olnud lihtsalt valikuline eskapism, vaid teadlikult välja peetud võitlus elu eest. Teadlikuna nii oma vaenlase kui oma võitlusvahendi olemusest.

Püüdes sel moel don Quijote tänaseid ülesandeid sõnastada ja arhetüübile ajastuomast kehastust otsida, näib VAT Teatri lavastuse peategelaste paar olevat sukeldunud justkui liigagi oma mulli: nad mängivad oma rüütlimänge ja tõrjuvad reaalsust, kuid seda, mis neil oma näitemängu argiolmega vastakuti seades tegelikult kaalul on, polegi kerge tuvastada.

Peagi selgub aga, et Toikka lavastuse keskne sõnum on ilu. Kui mängu tulevad näitlejad Angela Halb (Lauli Otsar) ja Angulo Halb (Markus Habakukk), kelle abil otsustavad Alba hertsog (Margo Teder) ja hertsoginna (Elina Reinold) don Quijote ja Sancho fiktsiooni lõhkuda, omandab ka rüütli võitlus ilu eest selgema sihi kui sellele eelnenud mõneti deklaratiivses ihaluses ebamaise Dulcinea järele.

Ehkki kogu tegevustik on tugeva metateatraalse laenguga ning teravmeelses teatriteemalises dialoogis näitab hertsog üles tugevat terminoloogilist teadlikkust, ei taandu lavastuse ilu mõiste ei üksnes esteetilisele ega ka maise armastuse tasandile, vaid kõneldakse tõepoolest Ilust, mis võiks päästa maailma. Sellele usule jääb peategelane kindlaks ka siis, kui Peeglite rüütlit etendanud Sanson Carrasco (Markus Habakukk) ja Glori Quijano (Lauli Otsar) ta lõplikult reaalsusse tagasi on toonud.

Samasugused otsingud saatsid ka Toikka üle nelja aasta tagasi lavastatud «Fausti», kuid seal konkretiseeris kunsti kaudu ilu ja armastuse mõtestamist eri meediumide kokkusegamine: film ja teater astusid dialoogi ning kummagi omaduste kaudu oli võimalik tajuda rännaku puhast vormi. «Don Quiote» esmapilgul mürarohkem, kuid füüsilistele teatrivahenditele truuks jäänud meedium kannab endas aga just donkihhotlikumal moel seda materjali vastupanu ületamise raskust ja võlu, mida võikski too arhetüüpne kangelane kogeda praeguses simulaakrumide maailmas.

Sancho Panza (Meelis Põdersoo) ja don Quijote (Ago Soots) Aare Toikka «Don Quijote» lavasuses. / Siim Vahur

ARVUSTUS

«Don Quijote»

  • Paroodiline visuaaltragöödia Miguel de Cervantese ja Mihhail Bulgakovi samanimeliste teoste ainetel
  • Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Aare Toikka
  • Kunstnik Kaspar Jancis
  • Koreograaf Marge Ehrenbusch
  • Võitlusstseenide koreograaf Tanel Saar
  • Osades Ago Soots, Elina Reinold, Meelis Põdersoo, Margo Teder; Kuressaare Linnateatrist Lauli Otsar, Risto Vaidla ja Markus Habakukk
  • Esietendus 7. märtsil 2017 Tallinna Linnateatri Hobuveskis (VAT Teater)
Tagasi üles