Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mait Vaik: «Ma suhtun oma lugude kirjutajasse distantsiga.»

Tänavuse proosapreemia laureaat!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mait Vaik | FOTO: Ergo Kuld

Tänavuse proosapreemia laureaat Mait Vaik on avalikkusele tuttav eelkõige muusiku ja laulusõnade kirjutajana ansamblitest Vennaskond ja Sõpruse Puiestee, tema tekste on rohkelt ja edukalt viisistanud ka Metro Luminal ning Kosmikud. Auhinnatud jutukogu «Meeleparanduseta» on Eesti Kirjanike Liidu värske liikme kolmas proosateos, ühtlasi on ta avaldanud ühe luulekogu.

Te olite aastaid tuntud eelkõige muusiku ja laulutekstide kirjutajana. Kunas ja mis asjaoludel sai poeedist prosaist?

Tegelikult olen ma proosat kirjutanud kogu aeg, mingeid katsetusi tegin juba kümneaastaselt, kuid avaldamiseni jõudsin alles viis aastat tagasi. Luuletusi, mis mul kodus lauaserval vedeles, hakkasid bändimeestest sõbrad aga kiiresti laulutekstidena kasutama. Ega see luuletamine mulle tollal väga mehelik tegevus ei tundunud...

Seega tuleb välja, et kõik need laulutekstid, mis teiste hulgas ka mind on väga vaimustanud, on tegelikult kirjutatud luuletustena.

Jah, need on kõik kirjutatud luuletustena, otse laulutekstiks on neist tehtud vaid väga üksikud.

Kas luulekogu avaldamine ei tulnud tollal mõttesse?

Eks see mõte oli, kuid ma olen nii luulet kui ka proosat avaldades olnud pika mõtlemise ja tegutsemisega. Samas arvan, et 2012. aastal, kui ilmus mu esikkogu «Kõigil on alati õigus», oli nende tekstide avaldamiseks õige aeg. See ei ole mul päris koondkogu, aga enamik aastakümnete jooksul kirjutatud tekste sai sinna sisse.

«Meeleparanduseta» on teie kolmas proosaraamat nelja aasta jooksul. Kas see tähendab, et vanad jutud on hakanud paisu tagant trükki pääsema, või on sealsed tekstid kirjutatud viimaste aastate jooksul?

Pigem seda viimast. Need tekstid on kõik kirjutatud umbes viimase kümne aasta jooksul. Varasem looming on siiani sahtlis ja sinna ta suure tõenäosusega ka jääb.

Mis suhe on teil autorina oma jutustuste tegelastega?

Ma ei oska oma tekstide kirjutaja eest rääkida, mul on temaga oma suhe. Ma suhtun temasse distantsiga, jälgin teda kõrvalt, mängin temaga, naeran tema üle. See on minu jaoks väga põnev.

Kui teie eelmises jutukogus «Tööpäeva lõpp» olid peaaegu kõik tekstid kirjutatud esimeses isikus, siis uues raamatus «Meeleparanduseta» kasutate pigem teises isikus rääkivat jutustajahäält. On see teadlik valik?

See valik pole iseenesest minu jaoks väga oluline, kuid uut kogu kokku pannes lähtusin tõesti sellest, et neid minavormis kirjutatud tekste taas liiga palju ei saaks. Teisalt pidasin ka silmas, et ma ei kordaks oma esimese jutukogu tekste temaatiliselt.

Milline on autorina teie suhe ajastuomase irooniaga?

Ma pean oma tekste osaliselt irooniliseks, kuid mu tütar ütleb, et minu naljadest saan vist aru üksnes mina ise. Samas ma kahetsen teatud asju, mis on minu tekstidesse sisse jäänud, mingid sellised kohad, kus olen olnud kõrk, ilmutanud mingit üleolekut oma tegelaste suhtes. Usun, et mu jutustused on natuke bipolaarsed.

Teie tekstid jätavad lugedes spontaanse ning toore mulje. Kui palju te oma tekste toimetate, hiljem üle kirjutate?

Minu jaoks on loomingu juures kõige tähtsam energia. Kui on näha, et teksti ülesilumine hakkab seda energiat ära sööma, siis näri autorina kas või huul verele, aga ära tee enam ühtegi parandust.

Kas värske tunnustus on teid kuidagi loominguliselt tiivustanud?

Kirjutan praegu romaani, tegelikult on pooleliolevaid asju mitu. Romaani loodan sellel aastal lõpetada. See räägib kahest keskealisest klassivennast, kes tunduvad olevat omadega nullpunktis, ja nende poegadest, kelle elu on alles alguses ning seetõttu ehk veelgi keerulisem. Võib-olla teen kirjutamise käigus veel midagi ümber – näiteks et kõik tegelased on koomas. See viimane lause tahab nüüd olla nali...

Tagasi üles