Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mait Vaik. Melanhoolia maailmameister

Proosapreemia võitnud raamatu arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mait Vaik | FOTO: Erlend Štaub

Ehkki Mait Vaik on minust kõigest kuus aastat vanem, on tema looming mind saatnud, vaimustanud ja ilmselt ka mõjutanud kogu mu teadliku elu, alates keskmisest puberteedieast. Tema sõnadele on kirjutatud suur hulk laule, mille väärtus pole minu jaoks nende salvestamisest möödunud üle veerandsaja aastaga vähimalgi määral kahanenud: «Mälestus tuhmub», «Valge kardina hämar valgus», «Lend», «Disco», «Igavest elu lõppevas öös» jne.

Mait Vaigu laulutekstide magusnukker melanhoolia, mis on popmuusika kohta kuidagi harjumatult kunstiküps, isiklik ja isikupärane, asendas mulle ajal, mil ma ei osanud veel piisavalt vene ja inglise keelt, edukalt seda, mida kogesin hiljem Morrissey ja Viktor Tsoi laule kuulates. Panin need kolm nime siin teadlikult ühte lausesse, püüdes subjektiivse (ning pealegi veel nostalgiast pimestatud) hinnangu varjus kirjutada arglikult kirjandusajalugu, öelda midagi, mis väärinuks avalikku väljaütlemist juba ammu.

Bob Dylan sai mullu laulutekstide eest Nobeli kirjanduspreemia, Mait Vaik on meie kohalikus mõõtkavas ära teeninud sellesama. Seda suurem heameel on tõdeda, et Vaik pälvis tänavu ametliku tunnustuse oma proosaraamatuga – olgugi et selle tekstid on kogu oma ehmatavalt kõrge kunstilise taseme juures tema luuletustega võrreldes minu jaoks selgelt ebaisikulisemad ja ebaoriginaalsemad.

Prosaistina ei näi Vaiku huvitavat mitte niivõrd oma tegelaste tegemised ja elusaatused, kuivõrd nende meeleseisundid. Ridade vahelt jookseb halli niidina seesama «Isa tuli koju»-meeleolu: elu ja unistuste purunemine, katastroofi eelaimdus, surma lähedus. Nii Vaigu luuletuste kui ka jutustuste suhteline väärtus ja originaalsus seisnevad eelkõige selles, et ta pole melanhooliat mitte üksnes poetiseerinud (seda teeb juba sajandeid kogu romantismi diskursus), vaid muutnud selle ühtlasi intellektuaalselt köitvaks.

Vaik räägib ühes oma uue jutukogu tekstis inimhinge sügavusest, «kus keegi kähinal hingab». Autorina meeldib talle seda kähisevat hingamist kuulatada ja jäädvustada. Vaik kirjutab pealtnäha üsna kiretult, suurema empaatia ja emotsionaalse kaasaelamiseta, andmata autorina oma tegelaste käitumisele intellektuaalseid või moraalseid hinnanguid. Samuti on ta peaaegu täiesti puhas liigse literatuursuse patust: ta ei kalasta suurt kujundit, ei tee eelmängu võimsale puändile.

Vaigu jutustuste sündmustik takerdub meeldivalt sageli peategelase psüühikasse, vajades süžeepöördeid vaid selleks, et vaadata, kuidas need protagonisti teadvuses vastu peegelduvad, milliseid tunde- ja mõttemustreid moodustavad. Vaik mõistab inimhinge peenmehaanikat ning usub, et kõige paremini avaldub see teadvuse vaba voolu peegeldavas sisemonoloogis. Selle toores ning pealtnäha toimetamata vorm, mis on kuuldavasti paljude kirjanduslike puristide jaoks puudus, kehtestab end minu jaoks Vaigu tekstide suurima isikupära ning voorusena.

Vaigu voolavalt kõnekeelne sõnakasutus on täpne ja terav nagu skalpell vilunud kirurgi käes. Kõige enam lummab mind tema aeg-ajalt slaalomimaratoni sõitev lause, mis alustab vaikselt, peaaegu lühilauseliselt, ähvardades kohe lõppeda, ent kogub siis vaikselt tuure, satub napisõnalistes kiil- ja põimlausetes mänglevalt ja otsekui muuseas kõrvalradadele, läbib hoogu kogudes mitu järjestikust teravat kurvi, säilitades sealjuures imetlusväärse süntaktilise akrobaatilisusega tasakaalu ja selge sihi, ning tuleb siis semantilist surmasõlme tehes telemark-maandumisega algse peateema juurde tagasi. Mis sunnib mind võrdluse ja väikese avansi korras nimetama kahte nime: Marcel Proust ja Robert Musil.

ARVUSTUS

Mait Vaik, «Meeleparanduseta»

Puiestee, 2016

175 lk

Tagasi üles