Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Narkomaanid 20 aastat hiljem

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui olete nõus kaasa elama kallite tegelaste keskea valudele ja arvete klaarimisele, siis ei veeta teid ka alt. | FOTO: outnow.ch

Esimene «Trainspotting» linastus Tallinnas umbes kaheaastase hilinemisega: tollases kohalikus art-house-kinolevis oli pool aastat, aasta või isegi kaks läänega võrreldes normaalne ajanihe. Asjad võtsidki kauem aega, elamise kiirus ja tehnoloogiad olid teised, ka toolid olid kinos ebamugavamad.

Mäletan, et olin «Trainspottingu» soundtrack’i kasseti duubelmakis juba ribadeks kuulanud, enne kui film Kinomajas linastus.  Ja milline soundtrack! Iggy Pop, Underworld, Lou Reed, New Order jt. Vaevalt et kunagi on ühelgi filmil võrdväärset heliriba olnud.

Olmemaailm oli suures osas veel analoog ja info liikus pigem füüsiliselt. Sotsiaalvõrgustik tähendas longerot ja suitsu poe taga, mida ka beebilõustaga põhikoolinolk sai vabalt putkast osta. Fitnessiklubisid oli Tallinnas kolme kandis ja kui oleksid hakanud rääkima voogedastusest, isesõitvast autost või veganlusest, oleks ilmselt pasunasse tõmmatud.

Võib-olla paar vähest asja, mis seovad 1998. aasta Tallinna ja tänapäeva ning mida viimanegi hüve ja ideoloogia pole suutnud asendada, on filmis käsitlust leidvad heroiin ja HIV, kõik muu seisab tagurpidi.

«Trainspotting» ei leia muidugi aset Tallinna, vaid Edinburghi paneelmajade keskel, ehkki sisuliselt pole vahe suur: töölisklassi noored sotsialistlikust raamistusest pärit tornmajade embuses opioide süstimas ja muusikat kuulamas. Küllap oli see ka põhjus, mis lubas tollases Ida-Euroopas noorsool filmiga lihtsasti samastuda.

Filmile järje tegemisest on räägitud vähemasti kümme aastat, aga arvestades, kui aeglane on kogu filmikaravani kokkupanek, kujunes vahe kahekümneks, justkui «Musketärid 20 aastat hiljem».

Mingit vajadust järje järele muidugi polnud, kuigi esimene film pärandas selleks võimalused. Küllap taheti lihtsalt jälle kokku tulla ja keegi ei löönud selle mõtte peale lokku. Pikk ajaline paus ei jätnud stsenaristile ka palju valikuid selles osas, mis elu saab retsidivist või heroiinisõltlane elada 20 aastat hiljem.

Avakaader räägib enda eest: vana hea Mark Renton (Ewan McGregor) teeb fitnessiklubis trenni. Ilmselt paremini polekski saanud maailmas vahepeal toimunud eluhoiakute muutumist, seda progressiivset steriliseerumist, illustreerida. Hävitustung tuleb asendada millegi heaga: sigaret e-suitsuga, joomine jooksmisega, sardell avokaadoga, heroiin antidepressandiga jne. Elu tuleb asendada elustiiliga. Ma tean, mida te mõtlete: sellised võrdlused on odavad. Aga võrdlused on hea viis kujutlusvõime lõksu püüda.

Probleem järjefilmidega ja eriti kultusfilmide järgedega on sama nagu minna tänapäeval Guns N’ Rosese kontserdile: sa loodad osta pileti, mis viib su ajas tagasi, aga ilusa mälestuse asemel taarub lavale ülekaaluline pundunud näoga Axl Rose. Muidugi tuleks enese alalhoiu huvides sellisesse lähenemisse sisse viia korrektiiv: kontserdile peaks tahtma minna just sellepärast, et seal näha pundunud näoga rokkstaari. Kui tahad näha midagi muud, pead hiljem valama kibedaid valupisaraid.

Sama lugu on ka «Trainspottinguga»: kui lähete kinno lootusega kogeda sama energiat mis esimesest filmist, siis parem jätta vaatamata. Kui aga olete nõus kaasa elama kallite tegelaste keskea valudele ja arvete klaarimisele, siis ei veeta teid ka alt.

Danny Boyle’i režissöörikäsi on endiselt elektrit täis ja lust vaadata, kuid Spudi, Rentoni, Sick-Boy pluss vana psühhopaadi Begbie elu täidavad pigem elus pettumise ja altminekute nukrad noodid. Kui Begbie loodab, et tema juba täiskasvanud pojast saab kurjategija ja lõuksipanija, soovib poeg hoopis hotellindust õppida.

Vana hea Spud kaotab töö ehitusel, sest ta lihtsalt ei tea, et vahepeal keerati kell talveajale ja ta jääb igale poole tund aega hiljaks. Rentonile on paigaldatud südameprobleemide tõttu kehasse tehistoruke ja Sick-Boy tegeleb marginaalse kuritegevusega.

Filmi põhiliiniks kujuneb Rentoni eksiilist naasmine ja lepituse leidmine kamraadidega, kellel ta 20 aastat tagasi naha üle kõrvade tõmbas. Keskne küsimus on: «Mida teha parima sõbraga, kes sulle korraliku sita keeras?»

Paljutki on Šotimaal vahepeal muutunud, Edinburghi lennujaamas tervitavad teda Ida-Euroopast sisse rännanud lennujaamatöötajad, oma tähtis kõrvalosa on ka Bulgaaria lõbutüdrukul, kellega koos hautakse plaani (tuletan meelde: film valmis enne Brexitit) Euroopa Regionaalse Arengufondi rahaga fassaadprojekti varjus lõbumaja avada. Seda oleme omal nahalgi tunda saanud, et inimestelt oodatakse ettevõtlikku vaimu ja pealehakkamist, mille jaoks igasugused europrojektid on skeemvigurite loomiseks ideaalsed.

Kuigi film suudab igasuguste järgedega seotud ootused ja takistused väärikalt läbida, langemata liiga nostalgia musta auku, pole filmimuusika osas väga ambitsioonikad oldud. Kuigi Iggy Popi «Lust For Life’i» on suudetud geniaalselt ära kasutada, ei tõuse muu muusika märkimisväärselt esile.

Samas tundubki keskealiste inimeste maailmas muusika rohkem tahaplaanile taanduvat, libidinaalne energia on languses ja õhtune pidutsemine asendunud formaalsete õhtusöökidega, kuulatakse noorusaja lemmikuid, kui üldse. Ses suhtes on kõik paigas, elu intensiivsus pole enam sama. Heroiin ja kokaiin on ikka head mekkida, aga keha pole enam nii vastupidav.

Filmiga meenus mulle mu keskealine majanaaber Brasiiliast, kes töötas perearstina. Tema sõpruskonna moodustasid enamikus umbes 25-aastased seltsimehed, kellega ööd ja päevad koos pidutseti, joodi, suitsetati kanepit ja muidugi tehti suurtes kogustes kokaiini.

Mees läks päev-päevalt näost ikka järjest punasemaks, samas kui kamraadid säilitasid oma loomuliku jume. Lisaks oli vaja tal hommikul polikliinikus tööl olla, mistõttu õhtul tuli peale võtta rahusteid, et üldse saaks magada. Mitu korda mõtlesin, et ei tea, kas vana on otsad andnud. See ongi enam-vähem esimese ja teise filmi vahe.


Lõpetuseks väike «Trainspottingu» stiilis luuletus:

Vali smuuti-detox, vali nibuselfid Instagramis, vali talvereis Indoneesiasse või Vietnami, vali turundussläng, vali taimetoit, vali 1000 like’i Facebookis, vali Selver, vali Rimi, vali #wanderlust, vali kvaliteetaeg, vali retrosisustusega korter, vali nutitelefoniga juhitav anaaltapp, vali kapitalirendiga autoliising, vali kunstnahast kasukas, vali üle pea kammitud juuksed, vali rühmatreening, vali vahuvein, vali 5G internet, vali keskpärane huumorimeel, vali eneseületamine, vali arvamuse avaldamine, vali lõunapakkumine, vali mina, vali elu.

**

«T2 Trainspotting»
Suurbritannia 2017
Režissöör Danny Boyle
Eesti kinolevis 17. märtsist

Tagasi üles