Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kolmekordne lahkuminek

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dirty Projectors | FOTO: Kuvatõmmis

Dirty Projectors

Dirty Projectors

Domino

Hinne: 4

Dirty Projectors- Dirty Projectors | FOTO: Kuvatõmmis

Huvitav, mida oleks öelnud Dirty Projectors aastal 2003 oma esimese kauamängiva «The Glad Fact» salvestamise ajal, kui mõni külaline tulevikust oleks neile kuulata andnud Dirty Projectorsi aastast 2017. «Need olete teie!» «Ei ole, mine metsa!» Või mine sa tea, eksperimenteerimine on sellele New Yorgi bändile alati meeldinud, kuid tõsiasi on, et nullindatel kütsid nad indie’t, teatud art-popi elementide ja sellise mõnusa nihkega muidugi.

Üldiselt peetakse neid sajandi alguse esimese kümnendi New Yorgi üheks olulisemaks bändiks-novaatoriks LCD Soundsystemi ja Vampire Weekendi kõrval. Kuhupoole asi kisub, võib eriti takkajärele juba aimata nende 2009. aasta albumilt «Bitte Orca», millest sai õigupoolest Dirty Projectorsi läbimurdealbum.

Nende uuel, järjekorras kaheksandal omanimelisel albumil domineerib mõningaseks üllatuseks üsna stiilipuhas neosoul. Bändi boss on algusest peale olnud omapärase mõttemaailmaga laulja, lugude kirjutaja ja kitarrist David Longstreth ning see album markeerib tegelikult kolmekordset lahkuminekut. Hakatuseks läks Longstreth lahku elukaaslasest Amber Coffmanist, kes oli ka bändi üks võtmefiguure. Eks see raske lahkuminek oli: «I don’t know why you abandoned me,» kurdab Longstreth albumi kurvas ja ilusas avapalas «Keep Your Name». Aga mis läinud, see läinud. Kui juba minekuks läks, siis läks Longstreth lahku ka ülejäänud bändist ning nüüd ongi ta ainuisikuliselt Dirty Projectors. Ning kui on läinud pruut ja läinud ülejäänud bänd, siis mingu ka vana stiil! Mõeldud, tehtud. Mees oli ilmselges kriisis, kuid see näis olevat igati soodne loominguline kriis.

Longstreth poleks mõistagi Longstreth, kui ta oleks valinud lihtsa tee. On küll futuristlik neosoul koos oma kõigi kohustuslike elementidega, aga see pole kaugeltki mitte kõik. On poppi, mõõdutundetut Auto-Tune’i, klaveriballaadi, orientalistlikke mõjusid, mõistagi jätkuvat eksperimentalismi ja isegi reggae’t! Kohati läheb kõrvus küll veidi kirjuks, kõiki pähetulnud ideid poleks ka vaja olnud plaati raiuda. Ühest küljest on «Dirty Projectors» kindlasti pop, aga mitte kerge kuulamine.

Tagasi üles