Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Millega lappida lõhutud võrrandit?

Dokumentaalooperi maailma esmaettekanne

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Klassikaline ooperikunst on kogu oma üle 400-aastase ajaloo jooksul toetunud teemavalikul peamiselt kahele bioloogilise elu nähtusele, milleks on armastus (see kõigi inimhinge afektide kuningas) ning surm (kui kõigi maiste väärtuste tõeline mõõdupuu).

Eesti helilooja Artur Lemba kirjutas 1930. aastate alguses muusikadraama «Armastus ja surm», mille nimes on ooperikunsti seni kestva elujõu ja edu dramaturgiline valem sõnaselgelt lahti kirjutatud. Nagu pole ega saagi olla teisi sedavõrd sisutäpseid pealkirju, ei leidu vist ooperi (ning, mis seal salata, ka balleti) kõrval teisi narratiivseid kunstiliike, mille teosed sünnivad nii häbitult läbipaistva ja pealtnäha möödapääsmatult normatiivse retsepti järgi.

Midagi samasugust on vastu panna vaid filmikunsti alamžanritel. Näiteks Hollywoodi laiatarbe kommertskino valem võiks olla «armastus, seks ja vägivald», romantikafilmidel «armastus, armastus ja armastus», kung-fu’l «vägivald, vägivald ja vägivald» ning pornol «seks, seks ja seks».

Tegijate harvad katsed neist valemitest mööda hiilida toovad peaaegu alati kaasa publiku pettumuse ja pahameele. Ometi on ooper püüdnud tänapäeval arglikult, ent üha sagedamini teostada seda, mis tundub kung-fu ja porno puhul täiesti mõeldamatu: hälbida oma ajalooliselt kujunenud dramaturgilisest võrrandist. Ehk rääkida millestki muust kui armastusest ja surmast.

Üks selline katse leidis aset läinud reede õhtul Tartus: ülikooli aulas tuli maailma esmaettekandele Hollandis elava inglase Dominy Clementsi tunniajane lühiooper «Der nordische Baer», mille peategelaseks on Eesti Vabariigi kahekrooniselt rahatähelt tuntud baltisaksa embrüoloog Karl Ernst von Baer.

Viiteid surmale pole selles teoses rohkem kui peategelase edutud katsed leida arstitudengina lahkamiseks Tartu linna pealt värsket laipa. Samuti puudub Clementsi ooperis täielikult romantiline süžeeliin, kui mitte pidada selleks peategelase minajutustuses esitatud kahte vahetult teineteisele järgnevat lühilauset, mis võtavad täieliku ammendavuse ning suure kiretusega kokku tema armuelu: «Hakkasin tundma kiindumust Auguste von Medemi vastu. Me saime kuus last».

Millest siis «Der nordische Baer» räägib? Selle sisu on von Baeri minavormis elulugu: faktikeskne ilma melodramaatiliste liialdusteta esitatud biograafia, milles pole õiget psühholoogiat ega autoripositsiooni. Nii oma peategelase valiku, helikeele kui ka dramaturgilise käsitluslaadi poolest on tegu järjega Clementsi ooperidebüüdile «An Enlightened Disciple of Darkness» («Valgustatud pimedusejünger»), mis (esi)etendus 2013. aastal Nargen festivali raames Noblessneri valukojas ning rääkis Naissaarel elanud baltisaksa päritolu optiku Bernhard Schmidti elust ja teadusalastest tegemistest.

Ooperikunst, mis on viimastel kümnenditel pöördunud ainese otsingul otsustavalt eemale romantilise tundetooniga ilukirjandusteostest ning hakanud valama muusikateatri vormi arvukalt tõestisündinud lugusid ja ajaloolisi isikuid, on ka varem teinud oma peakangelaseks reaalselt elanud teadlase. Esimestena meenuvad: Philip Glassi «Galileo Galilei» (2002), «Kepler» (2009), John Adamsi «Doctor Atomic» (2005) ning Elzbieta Sikora «Marie Curie» (2011).

Kuid Dominy Clementsi kaks ooperit erinevad eelnimetatuist selle poolest, et neis pole peaaegu üldse kandvat dramaturgilist konflikti. Kui Schmidti elust rääkivas teoses püüdis seda funktsiooni täita peategelase võitlus oma ajastu olude ja enese füüsilise puude vastu, siis von Baeri biograafiast pole Clementsil, kes on ühtlasi ka oma ooperite libretist, õnnestunud pigistada välja rohkemat kui teadlase loid vastuseis tema kaasaja ühiskonnas – ja otsapidi ka teaduses – vohanud ebausule ning (vaimu)laiskusele.

«Der nordische Baer» ei kujuta oma nimitegelase heroilisi valikuid, kannatusi, eneseületusi ega seiklusi – von Baeri elu kulgeb ooperis libedalt ja vääramatult teda ees ootava teadusliku suursaavutuse poole. Publiku katarsis peaks tulema nii sõnas kui ka muusikas vahendatud embrüoloogiaalase heureka-efekti läbielamisest. Aga kahjuks vist eriti ei tule...

Tegijad ise on nimetanud «Baeri» tabavalt «loeng-ooperiks». Seda määratlust suudab täielikult õigustada juba ainuüksi libreto avarida, milleks on: «Munaraku roll imetaja ja inimese sünnil». Otsides Clementsi teosele maailma ooperirepertuaarist lähisugulasi, meenub kõigepealt lätlase Kristaps Pētersonsi «male-ooper» «Михаил и Михаил играют в шахматы» (2014), milles leiab loenguvormis käsitlemist Mihhail Botvinniku ja Mihhail Tali 1960. aastal Moskvas peetud matš male maailmameistri tiitlile.

«Baeri» suhteliselt monotoonset kulgu elavdab üksnes teose keskpaika kunstlikult istutatud stseen, kus peategelane satub meie kaasaega, nutitelefonidega korporantidest Tartu tudengite keskele. See käik toob ooperisse nii sisulist konflikti (von Baer vs tänapäeva loodusteaduste darvinistlik põhihoiak), värsket autoripositsiooni (grotesk: «Me jumaldame Charles Darwinit!») kui ka kõlakontraste (muidu üldjoontes mono-ooperina toimiv teos saab värve julgelt komponeeritud ja nooruslikult esitatud kooripartiidest). Kuid see fantaasia vabamäng, mille tühistab teose vanadele rööbastele maanduv finaal, ei pääse kogupildis mõjusalt maksvusele, ei tekita ooperi ülejäänud osadega loovat nihet ega dialoogi.

«Der nordische Baer», mis kirjutatud viiele klarnetile ja viiele keelpillile, tuli Tartus mahamängimisele dirigent Tõnu Kaljuste käe all maitsekalt ja hea kõlaga musitseerinud EMTA sinfonietta ettekandes. Clementsi muusika on postmodernistlikult mitmekihiline. Selle põhihoovusena kehtestab end atmosfääriline, pulseerivalt voogav ja meditatiivne minimalismi stiilis tonaalne lainetamine, mis mõjub ühtaegu nii intellektuaalselt kui ka moodsalt, kuid ei suuda – ega vist ka soovi – kanda dramaatikat.

Garneeringuks on sellele lisatud lahtise käega lühikesi tsitaate ja parafraase rahvamuusikast ja barokist kuni romansside ja hiphopini, mis tõusevad ja vaibuvad nagu laul vaiksetel õhtutel Moskva lähistel. See eklektika elavdab partituuri ning tõestab helilooja head fantaasiat ja tehnilist võimekust, kuid ei anna minu meelest taotletud kunstilist efekti, kuna astub sõnalise dramaturgiaga enamikul kordadel eri jalga. Kahes instrumentaalses vahemängus kasutati elektroonilise kõlaga lindimuusikat.

Vokaalpartiides andis tooni meloodiline retsitatiiv, mida oli kohati tugevalt rütmistatud. Nimitegelase rollis etendust pikkades lõikudes üksi tassinud tenor Benjamin Kirk (inglasest TÜ naiskoori külalisdirigent muide) oli oma selge diktsiooni, kammerliku hääle ja sümpaatse olekuga sobiv esitaja nii teose sisu, orkestratsiooni kui ka esituskohta arvestades. Talle assisteerisid lühikeste repliikidega Annika Lõhmus, Endrik Üksvärav ja Rasmus Erismaa ning episoodilises kõnerollis üles astunud lavastaja Marko Matvere.

Ooperi eklektilisele üldmuljele lisas oma annuse väljendussuutmatut vormilist segadust asjaolu, et lauldi läbisegi inglise ja eesti keeles ning minajutustaja tekst oli jaotatud mingi ebaselge ja ebajärjekindla printsiibi alusel esisolisti, koori ning draamanäitleja vahel. Muidu sisuliselt kontsertettekande vormis toimunud esitust rikastas lavastuslikult üksnes instrumentaalsete vahemängude ajal suurele ekraanile kuvatud põneva sümbolkeelega abstraktne animatsioon, mis pärines teose ülejäänud osadega võrreldes justkui teiselt planeedilt.

«Der nordische Baer» teeb teadlase elu- ja eduloost ainest ammutades tänuväärse katse rääkida ooperilaval millestki muust kui armastusest ja surmast, kuid ei suuda neist jäänud dramaturgilist tühikut eriti õnnestunult täita. Ooperi finaalina välja mängitud heureka-hetk – imetajate munaraku avastamine, mida on poetiseeritud ja mõõdukalt heroiseeritud – ei kanna teose kulminatsioonina täielikult välja. Seda enam, et peategelane ise lausub kommentaariks, et see teaduslik leid oli «pigem juhus kui minu isiklik teene». Kunsti valdkonnast pärinev geeniuse romantiline arhetüüp vajab selleks, et hakata tööle teaduse ajaloos, peategelase karakteri suuremat psühholoogilist avamist nii sõnalises kui ka muusikalises dramaturgias.

Clementsi uues teoses kompab ooperižanr oma piire, esitades väljakutse näilisele paratamatusele ning võideldes puhta võimalikkuse nimel. «Der nordische Baer» on läbikuulamis- ja järelemõtlemisväärne ka kõigis oma suhtelistes küsitavustes, sest tugeva ajaloolise traditsiooni ning sellest tingitud inertsusega ooperižanris kannavad sedasorti ettevõtmised eksperimendi hindamatut väärtust.

«Der nordische Baer» täidab edukalt seda tühikut meie muusikateatri maastikul, mille on tekitanud Eesti kahe kutselise ooperimaja soovimatus/suutmatus tuua regulaarselt publiku ette tänapäevase helikeelega värskeid algupärandeid. Ning seda kurvem on tõdeda, et suure tõenäosusega saab «Baerist» järjekordne nüüdisooper, mille puhul on tema esimene ettekanne ühtlasi ka viimane.

Tartu etenduse eel Tõnu Kaljuste poolt publikule lausutud sõnad lubavad loota, et Dominy Clementsi kaks Eesti-ainelist ja teadusteemalist dokumentaalooperit saavad millalgi lisa ning leiavad ehk koguni esitamist ühe kolmevaatuselise mosaiikooperina. Kes võiks olla kolmanda eluloo-ooperi peategelane? Juri Lotman?

*****

OOPER

«Der nordische Baer»

Dominy Clementsi libreto ja muusika

EMTA sinfonietta ja koor

Dirigent Tõnu Kaljuste

Lavastaja Marko Matvere

Peosas Benjamin Kirk

Maailma esmaettekanne 10. märtsil Tartu Ülikooli aulas

Tagasi üles