Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nõukogude underground peegeldatud torus

Kunstiarvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ülo Sooster Sürrealistlik pea. 1960 Tušš | FOTO: Tartu Kunstimuuseum
Tõnis Vint ja Juri Sobolev Vindi korteris. Tallinn,1970. aastad | FOTO: J. Sobolevi perekonna arhiiv

Gulagi vangilaagri valvur murdis tal kunsti tegemise pärast lõualuud. Nõukogude impeeriumi juht Hruštšov karjus näitusel tema peale. Hiljem sai temast üks Moskva eksperimentaalse kunsti skene keskseid kujusid, kellest hakkas hargnema risoom, mis nüüdseks on saanud ajaloomõisteks kui Tallinna-Moskva kunstisild. See oli Ülo Sooster, kes oma lakkamatult otsiva vaimuga hoidis elus Stalini ajas hääbunud moodsa avangardi vaimu ja tänu kellele tekkis noorte otsinguliste kunstnike mitteametlik ideede vahetamise võrgustik.

1970ndateks aastateks olid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet 1960ndate noorsookultuuri vabaduse aated saanud karme õppetunde. Siinpool saabus stagnatsioon, sealpool ei saanud psühhedeelsest revolutsioonist ühiskondlikku muutust. Rokkmuusika kommertsialiseerus. Lenini hiigelpea kujulised repressioonid hakkasid tagasi hiilima. Keelud ja piirangud on aga eksperimentaalse kunstniku jaoks mõneti inspireeriv olukord, kus koos ühiskondliku pinnalpüsimise strateegiatega võib leegile lüüa tõeline improvisatsioon. Kunstnikud, kirjanikud ja muusikud sukeldusid eskapistlikesse loomingulistesse pilvedesse, justkui kehad ilma organiteta.

Tagantjärele on 1970ndate eksperimentaalset muusikat kuulates ja kunsti vaadates selge, et tegu oli kuldajaga. Kõigile on tuntud metafoor «ridade vahele kirjutamine», ent ka kuld kultuuriväljal uuristas oma voolusängi «ridade vahele». Raul Meelelt on Kumu näitusel väljas osa tema tuntuimast seeriast «Taeva all», mille aluseks on kuiv tehniline joonis torustiku läbilaskevõimest. Meel on sellest teinud aga lõputu, oma reeglitele alluva universumi. Normeeritud torustikus hakkavad reovee asemel liikuma ja lekkima psühhedeelsed voolused, nii et maja- ega mõni muu valitsus seda enam kontrollida ei suuda.

«Sümmeetriliste maailmade – peegeldatud sümmeetriate» kunstnike Soosteri, Sobolevi, Meele ja Vindi teosed ei olnud vastuvõetavad kunstigaleriide jaoks, ent ajakirjade, ulmekirjanduse ja teadusraamatute illustratsioonidena jõudsid nende meeletud pildifantaasiad kordades suurema auditooriumini kui galeriides. Veel näiteid. Lapin serialiseeris ajakirja Noorus illustratsioonil Lenini püha pilti justkui mingit kuradi supipurki. Vello Vinna ja Villu Järmuti ajusid pahupidi pööravad pildid sobisid lasteraamatutesse, täiendades toonaste oktoobrilaste õnnelikku lapsepõlve siiani unustamatute illustratsioonidega.

Tõnis Vint ja Juri Sobolev Vindi korteris. Tallinn, 1970. aastad / J. Sobolevi perekonna arhiiv

Lapini, Runge, Aili Vindi, Rein Tammiku ja Ando Keskküla stiilipuhas pop-art jooksis teleekraanidel multifilmide vormis – «Värvilind», «Lend», «Jänes», «Tolmuimeja», «Jänesepoeg, kes ei tahtnud magama jääda». Sven Grünbergi ja Arvo Pärdi helieksperimendid ja konkreetne muusika ei sobinud kontserdilavale, küll aga filmide soundtrack’iks. Kaarel Kurismaa kineetilised objektid jäid samuti galeriiukse taha, leides samas märksa suurema ja tänulikuma auditooriumi Grünbergi proge-rock'i ansambli Mess kontserdi osana, pannes aluse tänapäeval uueks normaalsuseks muutunud multimeediaetendustele ja interdistsiplinaarsusesele.

Ruja, kellel oli keeluperiood, võis mängida teatris Kalju Komissarovi Noorsooteatri etenduses «Protsess», sama teatri etendusel «Windsori lõbusad naised» mängis ansambel Turist, kes ka sel ajal avalikult esineda ei võinud, aga etenduses – polnud probleemi.

Sellistes näidetes avalduva paradoksaalse olukorra kaudu mõistan mina, tollest ajast isiklikke kogemusi mitte omav inimene underground’i kuldaega. Reaalsus, kus eksisteerisid koos olme ja ulme, astronoomia ja astroloogia, teadus ja esoteerika, utoopia ja düstoopia, nõukogude simulaakrum ja eskapistlik pildimaailm, julgeolekunuhid ja UFOd. Formaalsete tehete abil peeglitega loodavad lõpmatud illusoorsed labürindid versus kafkalikud bürokraatia-labürindid.

Kumu näitusel on eksponeeritud hulgaliselt Soosteri varasema perioodi kubistlikke ja sürrealistlikke stuudiume, näituse tuum on aga nelja kunstniku teoste ühisväli, kus sürreaalne irratsionaalsus metamorfeerub ajastule omaseks psühhedeeliaks. Siinkohal võiks küsida, mis eristab sürrealismi ja psühhedeeliat. Põhiliselt aeg. Psühhedeelia ajastu visuaal omas juba kogemust tehnoloogilisest kultuurist, lugegem siia nii automaadid kui teadvuse transformatsiooni tehnoloogiad, nii oriendi esoteeriline kultusmiljöö kui kaubastatud ja masstoodetud vormide (sh inimesed) tekitatud võõrandusefekt. Mitte kafkalik võõrandus, vaid hüperrealistlik «reaalsem kui reaalsus». Seal, kus sürrealist naudib ebamäärast õõva ja freudilikke unenägusid, tripib psühhonaut eufooria lainel.

Dmitri Anpilov. Väljak madonnaga. Stseen animafilmist «Klaasharmoonika» (Sojuzmultilm, 1968, režissöör Andrei Hržanovski, kunstnikud-lavastajad Ülo Sooster, Juri Sobolev). 1968 / Riiklik Filmimuuseum

Eriti eredaks näiteks on Sobolevi sari «Kosmos oma tarbeks», mis märkimisväärse haardega sünteesib kosmogoonia, kus kokku sulavad teadusulme, idamaade kunsti religioosne sümboolika, renessanslikud kujundid, kristluse-eelsete kultuuride sümboolika kuni popkultuuri (biitlite portreed), art nouveau stiilis erootilise fetišismi ja popkunsti plakatliku stilistikani. Ent tegu pole virvarri, nagu tänapäevased algoritmide genereeritud hektilised infovood või n-ö «kiladi-koladi-nirvaanaga», pealisülesanded on suured teemad –tinglikkus, kujutamatus, määramatus, transtsendents. Palju minimalistlikumal kombel avalduvad need teemad näitusel samuti korralikes kogustes esindatud Tõnis Vindi mustvalgete kujundite hüpnootilises maagias.

Tähelepanuväärsed on ka spetsiaalselt Kumu näituseks restaureeritud slaidifilmid ning polüekraanide dokumentatsioonid – tõelised multimediaalsed innovatsioonid, kus kombineeriti hulgaliselt omavahel sünkroniseeritud projektoreid. Lõpetuseks jääb loota, et Kumu korraldab varsti ka Eesti psühhedeelse kunsti kahe kõige olulisema kuju, Kaarel Kurismaa ja Vello Vinna mahukad retrospektiivid. Uus-psühhedeelia põlvkond vajab seda.

Näitus

Sümmeetrilised maailmad- peegeldatud sümmeetriad

jääb Kumus avatuks 11. juunini

Tagasi üles