Veider, ilus ja vanaaegne Mudlum

Mudlum Foto: Ruudu Ulas

Mudlum on üks isemoodi eesti kirjanik, kelle kolmas teos «Linnu silmad» on üks veider raamat. Ilmselt on kõige täpsem nimetada seda raamatut jutukoguks, sest unenäolised, pidevalt proosaluulesse või mõnda teise ülipoeetilisse alažanrisse kalduvad tekstid ei anna kuidagi novelli mõõtu välja.

See aga ei ole ilmtingimata negatiivne, pigem vastupidi. «Linnu silmad» on üks neist raamatutest, mida kätte võttes ei tohi oodata ei kaasahaaravaid karaktereid ega puändirikkaid lugusid. Kui aus olla, siis ainus tõsiseltvõetav karakter siin raamatus on Mudlum ise, kelle teadvuses lugeja kolada saab.

Jah, kolmeteistkümne «Linnu silmade» loo hulgas on ka võõraid, nimelisi tegelasi, isegi kohati dialooge, kuid kõige tugevamateks tekstideks julgen siiski nimetada neid, milles Mudlum oma lapsepõlves, mõttekäikudes, mingites kindlates objektides või teemades rändab.