Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kas kujund tõstab või langetab?

NO99 lavastuse «NOДвенадцать» arvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
NO99 lavastus «NOДвенадцать». | FOTO: Jekaterina Abramova

Nagu NO-teatri dramaturg Laur Kaunissaare etendust sisse juhatavas jutus ütles, on Saša Pepeljajev klassik. Ta on 20 aastat tagasi loonud oma liikumisstiili, arendanud lavastuse tegemise meetodi perfektseks ning nüüd lihtsalt kasutab seda. Seekord siis liikumislavastuses, mis baseerub vene kirjaniku Aleksander Bloki revolutsiooniaegsel poeemil «Kaksteist», aga ka isiklikel kirjadel tema ja ta armsama vahel ning Gorki ja Lenini asjasse puutuvatel fraasidel.

Tsiteerides Laur Kaunissaaret, on siin tantsulavastuse kohta liiga palju teksti ja sõnateatri kohta liiga palju liikumist. Nimetagem seda siis kavalehe abiga postkontseptuaalseks anarhilis-revolutsiooniliseks tsirkuseks. Siiski olid olemas ka kõik klassikalisele balletilavastusele vajalikud osad, olgu siis kohustuslik avamäng, kordeballett, esitantsijad või tüdrukute ja poiste grupitantsu vormitud võitlusstseenid. Lisaks kirev muusika, mille saatel kõiki neid osi sooritati.

Tehniliselt sooritati päris hästi ja see on üks olulisemaid tegusid, mida Pepeljajev oskab. Ta oskab proovides õpetada näitlejad hüppama ja mööda maad rulluma, ilma et nad end vigastaksid, ilma et vaatajal hakkaks füüsiliselt valus. Liikumine oli lihtne, sujuv ja meisterlik.

Kõnealuses lavastuses oli palju liikumist, aga oli ka muusikat, laulu, lavakujundust, videot, kaskadööritrikke, tsirkust ja teksti – kõike oli liigagi palju. Saša Pepeljajev on osav teemade ammendaja, ükskõik, mille ta ette võtab: kõigepealt ta esitleb seda, olgu see siis teema, roll, plastmassist ämber või ratastel pöörlev tool. Liikumise kaudu näidatakse meile tooli: vaadake, kui ilus tool, vaadake, kui hästi pöörleb, ja nüüd pange tähele, seda tooli saab ka tõsta ja samal ajal keerutada, viimaseks ma veel avan suu ja räägin, kas te näete, tool pöörleb ikka veel.

Näide on juhuslik, kontekstist välja rebitud, samamoodi saaks rääkida ükskõik millisest stseenist või numbrikesest, mida lavaka XXVIII kursuse tudengid ennastsalgavalt sooritavad. Aga ma räägin toolist. Kuna kõik on etteaimatav ja kestab liiga kaua, on aega hakata jälgima noorte inimeste kehade liikumist. Üks tüdrukutest näitab, kui osav on tool, teine aga esitleb iseennast.

Kuigi mõlemad teostavad Pepeljajevi koreograafiat täpselt, on nende suhtumine erinev ja seepärast on erinev ka sõnum, mis minuni jõuab. Üks tüdruk tahab midagi enamat, püüab silma paista, oleks kui noorusest pakatav, kuid veel eneseteadmatu tüdruku keha, teine ei ütle midagi enda kohta, ta on olemas selleks, et tool räägiks, tema keha on enesest vägagi teadlik, seda saab kasutada vastavalt vajadusele. Mida aga see tool meile räägib, on raske mõista.

Visuaalne teater on oma olemuselt kujunditeater, ütleb Pepeljajev intervjuus. Ta ütleb, et kujunditel on tihtilugu teatud üldtuntud sisu ja alltekst. Siin on ka põhjendus, miks Pepeljajev kipub lavastama klassikat. Ta usaldab autorit ja klassikalistel tekstidel on sisu garanteeritud, sellega ei pea enam lavastaja tegelema. Lavastuses on koht, kus karjutakse rütmistatult sõnumit, et miski ei ole enam püha. Revolutsioonilises kontekstis on siin palju mõtlemisainet, kõike välistades või kõigest loobudes on siiski miski, mille nimel revolutsionäär barrikaadidele läheb. Lavastust vaadates tundub, et Pepeljajevile on kõik püha, ta ei näpi midagi, ta ei tahagi öelda midagi enamat, kui ütlesid Blok, Bloki kriitikud või Gorki.

Laur Kaunissaare tegi oma etendust sisse juhatavas tekstis osava luubi, kirjeldades sümboli ja kujundi erinevuse kaudu Pepeljajevi maailma erinevust Bloki omast. On mõistetav, et kunstnik Sergei Illarionovi poolt punaseks värvitud näitlejate näod koos punavalgete kostüümidega tähistavad selles kontekstis revolutsiooni, aga need tähistavad ka verd ja armastust.

Lugu on lihtne, neid sümboleid oskab lugeda igaüks. Pepeljajev toob sisse kujundi, mis peaks siis kuidagi ambivalentsem ja abstraktsem olema. Näiteks: kõik on punavalge, aga üks tüdruk on sinine. Päriselt, kaunilt ja ligitõmbavalt sinine. Sisu kaudu minnes ei ole tegemist Bloki armastatud prostituut Katkaga. Katkat esitletakse ja seejärel tapetakse – nelikümmend minutit järjest. Lõpuks ta suri, aga sinine naine on taustal ikka olemas.

Äkki on antud sinine sümbol valgele, Tsaari-Venemaa valgele. Lavastuse lõpus topitakse ta pea sellesse samasse plastmassist ämbrisse ja määritakse punaseks. Ka temast peab saama punavalge, aga ei saa, temast saab sinipunane ja mina sattun täielikku segadusse ning olen kindel, et seekord märki ei tabanud.

Olgu peale, võtame viimaseks mulle isiklikult kõige ambivalentsemana tundunud kujundid, tuule ja tuisu. Lava kõrval on võimas propeller, mis keerutab tossu, see on tuul. Hiljem ka tõeline tuisk, mis väljendatud imeõrna valge kanga kaudu, mida näitlejad lehvitavad, millest tekib kõikehõlmav totaalne tuisu kujund. Õhufilosoofia looja Gaston Bachelard nimetab õhuiseloomuga liikumist kindlalt dünaamiliseks, sinna on haaratud inimese kujutlemine ja kunstniku antud vihjed ehk kujundid. Bachelard ütleb, et koos vägivaldse õhuga saab inimene aimu raevukast kosmilisest elemendist.

Tuule puhul on tegemist täielikult liikumisega, mis ei ole midagi muud kui ettepanek, provokatsioon. Tormi puhul on tahe ja kujutlemine ühendatud. Ühest küljest on mitte millegi külge kinnitatud tahe ja teisest küljest kehatu kujutlemine, kuid need toimivad koos, toetuvad teineteisele. Kogedes tormi kujundit, on võimalik aru saada mida tähendab asjatu raev. Saša Pepeljajevi maailm on vastupidine, deterministlik, liikumine on kineetiline, põhjus-tagajärg-süsteemis esitletud, selliselt, et mina lükkan, järelikult tema kukub, siin ei ole ruumi aktiivsele kujutlemisele.

Jah, lavastuse lõpus tõusevad näitlejad Enar Tarmo tehniliste vahendite abil küll kõrgustesse ja löövad taevaseid trumme, kuid see, mis näitlejaid tõstis, langetas vaatajat. Minu aktiivset kujutlemist ei käivitatud, kõik tehti puust ja punaseks, mõned asjad ka valgeks ja üks lausa siniseks. Selleks et mina saaksin tõusta kõrgustesse, peaksin loobuma raskustest, aga kahjuks ei jätnud lavastaja auke või tühimikke, ta koormas nii lava kui ka minu ruumi ning kujutelma.

Aktiivne kujutlemine algab puuduolemise kaudu, mina vaatajana võiksin selle puuduva ära tabada, siis käivitub kujutlemine. Pepeljajev ütleb aga kõik ette ja kaheksa korda järjest, ta ei tunnista dünaamikat, tema töötab kineetiliselt, ikka 1-2-3-4-5-6-7-8. Mitte kunagi pole viit või kolme. Igavene korrapära. Seepärast toimub ka liikumine horisontaalselt, mitte kunagi vertikaalsel teljel. Ja liikumise all mõtlen ma vaataja kujutelma ja vaimuseisundi aktiivsust, mida Pepeljajev lükkab ikka ja jälle jõuga edasi.

Pepeljajev on ammendamise meister, kuulus oma kaheksa lõpu poolest, talle on alati vähe ja see väsitab ja tühjendab vaataja vaimu. Seesugune tühjaks jooksutamine võiks olla ka erutavalt vägivaldne, kuid ei ole. See on tüütu, sageli labane, sest ei puudu siit ka tissi- ja tussinaljad. Matšolik lähenemine, mis on poistele loonud põneva koreograafia, aga tüdrukud peavad kaheksat lugedes marssima või seksikalt ja ahvatlevalt aelema. Pepeljajev on klassik ja väga paljude asjade maailmameister, kõnealusel juhul aga ka lihtsustamise maailmameister.

*****

«NOДвенадцать»

Tekst Aleksandr Blok

Lavastaja Saša Pepeljajev

Esietendus teatris NO99 11. märtsil

Tagasi üles