/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Kuidas tunda ära superkangelane? Oh, siin pole midagi keerulist! Konkreetsed tunnused on kontsakingad ja blondid juuksed. Asi selge! Sama lihtsaid vastuseid võib uuest smurfisaagast välja lugeda muudelegi olulistele küsimustele. Ulmelises 3D-metsas seigeldes leiab peale silmalõbu muudki.
«Smurfid: Kadunud külake 3D»
(«Smurfs: The Lost Village 3D»)
Animatsioon, perefilm
Kestus 1 tund 30 minutit
Ilmselt näitab see minu vanaaegsust, aga mulle ei meeldi 3D. Prillid ei meeldi – efekt ise meeldib küll. Tavamaailma üle võlli digielustamise mõttekuses ma päris kindel pole. Seevastu maagiline ulmekirgas CMYK-värviline muinasjutumets, kus liaanidena vonklevad gravitatsiooni trotsivad jõed ning oma tolmuimeja-õisi avavad inimsööjalilled, on just paik, kuhu 3D-seiklustele sukelduda. See on lihtsalt parem kui unenägu! Ma ei pane sugugi pahaks, kui süžeelinn visuaalse vaatemängu kõrval veidi loperdab ning lõpetuseks ei tule filmimeistritel midagi paremat pähe, kui et võtame kõik käest kinni ja teeme suure ringi… No minu pärast tehke. Kuni silmalõbu käib asja juurde, olen rahul.
Olen sellist värvilist väikeste inimeste virvarri vaadates hea hunniku tunde sirgeks löönud, nii et teatav hulk võrdlusmaterjali on olemas. Suurejoonelised 3D-kunstiteosed noorema kinokülastaja meelitamiseks on kõvad kassahitid. Osa neist on vaimukad, osa nürid, mõni kisub põnevust taga ajada liiga vägivaldseks ja mõni on lihtsalt uimane. Uus smurfifilm on natuke kõigest. Naljad lastele ja täiskasvanutele on sihitud keskmise külastaja laubakõrguse järgi, kuid filmi üldine tonaalsus on muhe ja päikeseline. Kuri pole kuigi hirmuäratav, pigem hädavaresest jobu, nii et kinno võib südamerahus tuua needki lapsed, kes pärast kollikamaid seiklusi magama jääda ei julgeks.
/nginx/o/2017/03/31/6506305t1hb056.jpg)
Olen sellist värvilist väikeste inimeste virvarri vaadates hea hunniku tunde sirgeks löönud, nii et teatav hulk võrdlusmaterjali on olemas.
Seekord olen kaval – smurfiluurele võtan kaasa tõupuhtama sihtrühmaesindaja Õnne. Nelja-aastane filmikriitik sätib tähtsalt hiiglaslikud prillid tillukesele ninale ja hõikab lasteaias valjuks treenitud häälel kõlavaid kommentaare. «Oi, Smurfiinal on nii paksud kingad!»; «Kas see suure ninaga smurf on ka natukene loll? Jaa ma arvan küll, et on.»; «Haa! See ongi paras, et need kollased lilled kisuvad seda paha!»; «Ma tahaks ka mõnda seenemajja sisse minna. Emme, kus sellised majad on?»; «Jaa, see ongi õige – paha peabki jääma sinna sohu, kus need kurjad pallikesed teda näksivad!». Mõne käredama koha peal kuulen ka ehmunud sosinat: «Ee... eksju see lõpeb hästi?!» Kuigi öelda, et kodanik kartis, oleks ilmselge liialdus. Neljane nautis seiklust sajaga.
Tegevusliin filmis on jaburavõitu nagu sinistele peategelastele kombeks. Tuleb tunnistada, et siin filmis nad nii närvesöövalt idiootlikud ei olegi nagu varasemates etteastetes. Isegi pisuke girl-power’i element on tajutav. Smurfide hulgas on vaid üks tšikk, kelle eneseotsingutest lugu veerema lähebki. Ja mis selgub? Nii mõndagi ootamatut! Poiss-smurfid on viimane kui üks ühekülgsed ja nürid vennikesed, kes suutelised tegema ainult ühte asja, ning kannavad sellele vastavat nime. Jõumees punnitab musklit, koba koperdab, taibu targutab – selge värk. Mehed on imelihtne liik!
Plika-smurfid seevastu on mitmekülgsed ja julged amatsoonid, kes saavad ise kõigega hakkama. Ehkki jah, spaatamist, iluprotseduure ja lilledega kaunistamist kuulub ka kartmatu sinise naissõdalase ellu kuidagi kahtlaselt paljuvõitu.
Lapsed ei vaata kunagi filmi allteksti ignoreerides. Nad tõmbavad kõik kodeeritud sõnumid välja ning usaldavad neid. Üldistusi on veelgi. Mis näiteks märgib sellist tabamatut nähtust nagu vägi? Pikad juuksed ja trimmis õlalihased loomulikult. Võib-olla tasuks kiilakal ja mitte ülearu vormis papsil kaks korda mõelda, enne kui võsukesega kinno ronib. Film ütleb otse: oled kiilas, oled paks, järelikult sul väge pole! Kuri võlur ju kehastab kõike seda. Filmitegelastele annavad hääled suurepärased eesti näitlejad, kellest osa hääled on niivõrd võimsaks eraldi kaubamärgiks saanud, et teise rolli paigutada on neid raskevõitu. Ka minu neljane uuris, miks smurfitaride boss äkki Merle Palmiste häält teeb või kust kuri Gargamel igati südamliku Märt Avandi hääle pihta pani. «Kas see on tal nagu kavalus, et kohe ei saaks aru, et ta tegelikult on kuri?» Loo mõte ja moraal jääb küll niisama efektsete seikluste põmmutamise taustal tagaplaanile, aga tühja sellest. Silmad sellest värvilises maailmas kukerpallitamisest ei tüdine, isegi kui mõte maha jääb.