/nginx/o/2015/03/13/3867919t1h7a09.jpg)
Sellest, kui kirjanik Urmas Vadi lubas tädi Annele, et kirjutab kohe ühe suure romaani («Kirjad tädi Annele», lk 6), hakkab varsti kümme aastat täituma. Romaane on Vadilt selle kümnendi jooksul aga ilmunud juba kaks: viis aastat tagasi jõudis lugejateni «Tagasi Eestisse» ning hiljuti nägi trükivalgust uus romaan «Neverland».
Andres Rõhu kujundatud raamatukaanel määratleb autor «Neverlandi» kui «Romaani inimestevahelistest suhetest». Mõistagi ei ole need suhted lihtsad, kerged ja meeldivad. Raamatu neli peategelast on eksinud ja segaduses ning rabelevad igaüks oma hirmude ja ebakindluse küüsis, erinevate suhete ja vääritimõistmiste sasipuntras. Vananev näitlejanna Leena pelgab üle kõige, et «keegi talle peale maetakse» (lk 31), et ta kunagine elu ja töö vajub unustusse ning ta ise eksib lootusetult oma mõistuse üha pimenevatesse koridoridesse. Seksuaalne egoist Margo jääb ilma naisest ning kaugeneb pojast. Mõistmatu abikaasa hüljanud Elina soovib iseseisvuda, et mitte olla terve elu ainult mehe küljeluu. Eestivenelases Romanis tärkab aga isaks saades maniakaalne kaitsetahe nii sündinud lapsukese kui kogu Maarjamaa suhtes. Kõiki nelja ühendab tunne, et kusagil ja kunagi on neid millestki olulisest ilma jäetud. Et neid on paradiisist välja aetud või pole kunagi sinna lastudki.
Nii tähistabki Neverland kadunud lapsepõlve, soovi mitte suureks saada, mitte vananeda, mitte kuhtuda ja kaduda. Neverland on kaotatud paradiis, kuhu kõik eksinud ja üksikud, hirmul ja ärevil hinged tagasi igatsevad: «Ja siis põgenebki Peeter Paan Neverlandi, mis on tema unistuste maailm, tema vaimne ruum, kus ta saab olla sisemiselt vaba, vaba kõikidest kohustustest, muredest, vastutusest, patust, häbitundest.» (lk 177)
See on õnnelik aed, mille hea ja kurja tundmise puust on söömata ning kus Aadam ja Eeva ei tea veel, et nad on alasti, ei tunne veel häbi ja süüd. Koht, kus valitseb rahu ja mõistmine ning suhted ei ole nii pagana keerulised. Meeste ja naiste vahel on romaanis läbistamatu barjäär, tõeline lähedus näib võimatu. Üksteisest räägivad mööda nii Margo ja Elina kui ka Roman ning tema lapse ema Sigrid. Leena aga avastab oma eksirännakuil, et tegelikult ei tundnudki meest, keda ta kakskümmend aastat leinanud on. Autor arutleb, miks on inimestel nii raske üksteisest aru saada, millest tuleb suutmatus teineteist mõista. «...Miks inimene ei või rääkida nii, et teine inimene aru saab. Mõlemad räägivad eesti keeles, aga aru ei saa mitte midagi!» (lk 75)
Proosakogumikus «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme» on Urmas Vadi öelnud teatri kohta: «Asja mõte võiks olla siis see, et selles mängus, kus reaalsus seguneb fantaasiate ja ulmadega, näitlejad tegelastega, koht väljamõeldud looga, tekiks hetkeks võimalus puudutada näpuga reaalsuse jahedat ja niisket pinda.» (lk 107)
See põhimõte läbib ka uut romaani, mille tegelaste välis- ja sisemaailma vahelised piirid lootusetult ähmastuvad. Üha enam võimust võtvad kinnismõtted, luulud ja ulmad hakkavad mõjutama inimeste reaalsustaju ning määrama otsuseid ja valikuid. Hallutsineeritud Hakklihamaa kuningas saadab Margo lunastusretkele tagastama naistele kogu rahuldust, millest ta nad elu jooksul ilma on jätnud. Pensionär Leena fantaseerib end taas teatrisse ning ajab mööda sugupuud salapärase Väikese Mustlase jälgi, tundes, kuidas too tema ja ta pere ümber kättemaksusilmust koomale tõmbab. Roman aga vestleb aeg-ajalt heasoovliku mägraga. Tegelikkuse ja ulmade vaheline piir teoses on õhkõrn, selle ületamine mõlemal suunal käib autoril märkamatult.
Lühiproosas on Urmas Vadi varemgi veenvalt edasi andnud ärevusetunnet, inimese sisemist painet ja ängistust. «Neverlandis» saavad hirm ja ärevus aga uued mõõtmed, vallutades tegelasi tasapisi. Areng on enim jälgitav Romani puhul, keda kammitsevad eelarvamused ja kahtlused, suhtlemisraskused ja segadusseaetus. Kergest ärevusest kasvab paanika, kahtlused kuhjuvad paranoiaks, hirmust ja ärritusest sünnib raev, vihast saab vägivald. Samas ei igatse ta muud kui kuhugi kuuluda, olla osa millestki olulisest: riigist, rahvast, perekonnast. «Roman oli ikka soovinud tagasi seda päeva ja võimast tunnet, kus me oleme kõik koos, vajalikud ja ajame ühte asja.» (lk 40)
Tegelaste ebakindlust süvendab keskeakriis. Elukaare lael seistes ja tagasi vaadates leiavad nad pettumusega, et seal polegi midagi eriti meeldivat meenutada. Õnnehetked on olnud üürikesed, saavutused tühised. Tulevikus paistavad vaid haigused, valu ja üksindus. Aeg on märkamatult käest libisenud, elu liivakell jookseb kiiresti tühjaks.
«Neverlandi» lugedes tekib seos Andrus Kiviräha romaaniga «Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust». Sarnaselt liituvad lühikeste tekstiüksustena esitatud pildikesed erinevate inimeste argipäevast laiemaks narratiiviks, kus tegelaste teed pealtnäha juhuslike seoste läbi ristuma hakkavad. Samuti ühendab kahe romaani tegelasi igatsus mingi kättesaamatu õnne järele, mis argiängi pisutki leevendaks. Kui aga «Maailma otsas» on «romaan, kus ei juhtu mitte midagi» (A. Kivirähk), siis «Neverlandi» tegelased mässivad oma elud ja suhted üha suuremasse puntrasse, kuni seisavad viimaks vältimatu katastroofi lävel. Teosele on iseloomulik ilu, lootuse ja lunastuse puudumine. Kangelaste elu on kestev äparduste jada ja kui korraks tundubki, et midagi hakkab hästi minema, on see vaid valvsuse hajutamiseks, kuni salakaval saatus oma järgmist julma nalja kavandab. Vadi romaani põimib tihedaks tervikuks pealiine ümbritsev õrn seoste ja viidete seeneniidistik. Lisaks piibellikule alltekstile leidub näiteks marurahvuskangelases Romanis paralleele Kalevipojaga. Ennast «Kuritöö ja karistuse» Aljona Ivanovaks kujutlev Leena puhub aga aeg-ajalt taskupeegli pinna uduseks, justkui kontrollides, kas ta on ikka veel elus – kuni ühel hetkel peegel enam uduseks ei muutu. Tema Raskolnikov on tulnud, tegu on tehtud, eesriie on viimase etenduse järel langenud.
Oma uue romaaniga on Urmas Vadi tabanud viimase aja nihet ühiskonnas ja avab selle tagamaid. Väga lihtsalt öeldes on inimesed kuidagi kurjaks muutnud – nii avalikus kui isiklikus ruumis. Sügavamal on aga tegemist süveneva hirmu ja ebakindluse, ärevuse, üksinduse, isoleerituse, võimetuse- ja tarbetusetunde ning abitu raevuga. Ometi ei jäta autor oma kangelaste üle ironiseerimata. Ühest küljest neile elu ja hingamist andes, isegi mõistmist ja tuge pakkudes, keerab ta kohe seejärel teisal vindi üle ja muudab tegelased jämedakoelisteks karikatuurideks, iseeneste paroodiaiks. Vadi hinnangul iroonia ja siirus ei välista teineteist ning ta ei usu, et siirad inimesed oleks tolerantsemad või empaatilisemad kui iroonilised (Sirp, 17.02.2017).
Lõpetuseks tahaks Romanile veel kord sõna anda. Kui mingi kahtlane vallavalitsuse vanamees tema Külitse maja kasutusluba nõuab ja Roman end kaitsta üritab, et ta ei elagi siin, ehitus on alles pooleli, maja pole veel valmis, vaidleb vanamees vastu: maja on küll poolik, aga mööbel on sees, keedate siin suppi ja vaatate televiisorit – järelikult elate. Roman vastab: «Nojah, vaatan televiisorit, tegin suppi, aga ikkagi, mis elu see on!» (lk 194)
Tõepoolest, mis elu see on!
ARVUSTUS
Urmas Vadi, «Neverland»
Kolm Tarka, 2017
/nginx/o/2017/03/29/6499933t1h2e27.jpg)