Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hetk ja kõiksus. Kultuurimälu GPS

Arvo Iho fotonäitus «Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Külatänav | FOTO: Johannes Pääsuke /ERM/ Arvo Iho

Mäletate, kuidas üks Pariisi kontoriametnik üritab Saint-Lazare’i vaksali juures jalgu märjaks tegemata üle suure loigu karata, ja kuidas Henri Cartier-Bresson selle iseenesest tähtsuseta õhuhetke fotole jäädvustab, ühe sajandiksekundi sedasi igavikku põlistab, fotoklassikaks ülendamisest rääkimata?

Oleme siinsamas Eestimaal, ent kõneleme samuti hetkest ja igavikust. Räägime Johannes Pääsukesest, kelle sünnist möödus tänavu 30. märtsil 125 aastat. Sel puhul on uues ERMis avatud Arvo Iho fotonäitus «Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem». Et näitus just ERMi seinte vahel on, pole kuidagi juhuslik.

ERMi päevapiltnik

Pääsuke oli nii filmi- kui fotomees, mees kahe kaameraga. Esimene eestlasest filmitegija. Esimese mängufilmi au on tulnud küll viimaste arhiivileidude valguses loovutada 1913. aastal valminud «Laenatud naesele» (mis võis omakorda anda täiendava tõuke Pääsukese «Karujahile» aastal 1914). Kuid esimese Eestimaal filmikaamera taga seisnud eestlase au kuulub endiselt Pääsukesele. Muide, 30. aprillil möödub 105 aastat Pääsukese üles võetud esimeste kaadrite kinoekraanile jõudmisest aastal 1912.

Hotell Tallinna hoov Peterburi 39/41 Tartus, 1914 / Johannes Pääsuke /ERM

Kuuludes küll meie kultuurilukku automaatselt esimese filmitegijana, on Pääsukese fotopärand samuti igati tähelepanuväärne, on ilmselt kunstiküpsemgi kui tema filmikatsetused. Pääsukese fotoalane tegevus on suuresti seotud ERMiga, ning teisipidi, veel poisiohtu Pääsukesel võis ERMi fotokogu kujunemisel olla kaugeltki tähtsam kui teisejärguline roll.

Augustis 1915, kui on selge mobiliseerituna sõjaväkke minek, pöördub Pääsuke kirjaga Peterburi maineka, n-ö keisrikoja fotograafi Carl Bulla poole (1904 oli Bulla saanud loa tsaari osalusel pidustuste pildistamiseks). Kirjas palub Pääsuke teadust, kas oleks järsku sõjaväljalgi võimalik fotograafiks ehk kinopiltnikuks hakata. Ta lisab enese kohta, et on päevapiltnikuna ametis olnud juba kaheksa aastat, viimastel aastatel ERMile tuhandete viisi etnograafilisi ülesvõtteid teinud.

Kartulivõtjad Vahi külas Tartumaal 1912 / Johannes Pääsuke /ERM

Kuigi neid pilte polnud suisa mitmeid tuhandeid, oli neid ikkagi aukartust äratav hulk, ilma täpse arvepidamiseta võis Pääsuke nii kirjutada küll. ERMi praegune fotokogu sisaldab üle 1300 teada oleva Pääsukese autorsusega foto. Neist omakorda lõviosa – 1100 – pärineb aastaist 1912–1914. Need olid aastad, mil 1909 asutatud ERM asus aktiivselt oma kogusid komplekteerima ning foto- ehk pildikogu looma. Just looma, sest mida-kuidas täpselt muuseumi tarbeks üles võtta – neid arusaami tuli ju käigu pealt leiutada ja praktikas täpsustama hakata. Ja Pääsuke oli neil aastail tõesti kadestamisväärselt noor, kõigest 20–22-aastane.

Pääsukese Eestimaa

Milliseid ülesvõtteid siis muuseum ikkagi ootas? Aprillis 1912 kuulutas ERM välja vastava fotovõistluse. «Rahvad muutuvad. Muutuvad ajad ja kombed. Igal põlvel on oma füsiognoomia. Meie ei ole kaugeltki enam oma esivanemate sarnased. Meile näib nende ammu kustunud elust palju võõrastav, imeline, kui mitte täiesti arusaamata, nende ülikonnast pääle kuni igapäevase elu avaldusteni. Nendel nähtustel on oma sügavamad põhjused. Kõik püüab edasi, edeneb, areneb, kasvab. Sarnaseid tõsiasju kindlaks teha ja uurida on enam kui tarvilik. Selle töö läbi võidab kohalik ja üleüldine kultuur palju.»

Konkreetsemalt kirjutatakse võistlusele saadetavate töödele järgmist ette (toome ühe punkti siin täielikult ja muutmata kujul, kogu oma empiirilises loetelus): «Ülesvõtted peavad algupäraliselt rahva elust olema ja selle tüüpilisi külgesid karakteristliselt tabama. Need võivad rahvast tööl, pidudel, lõbutsemisel, igapäevasel talitusel jne näidata. Nad võivad ka rahva keskelt tüüpusi tuua (ka rahvariides inimesi) ilusamate kodukohtade, ajalooliste paikade piltisid jm. Iseäranis soovitavad oleksid aga ülesvõtted isesugustest muistsetest talumajadest, lautadest, aitadest jne, nende sisseseadetest (interieur), tervetest küladest ja nende omapäralistest risti-rästi jooksvatest tänavatest. Sest need nimelt on rutulisel hävinemisel.» (PM, 28. aprill 1912.)

Kalamees Pärtel Ribin Muumasaare rannas / Johannes Pääsuke /ERM

Pääsuke teeb kaastööd ERMile sõltumata fotovõistlusest, kuid ilmselt iseloomustavad võistlustingimused loodavat pildikogu tervikuna. Ka Pääsuke pildistab eesti tüüpe (teinekord kenasti rahvariieteski) ja taluõuesid, sekka interjööre. Kohtab ka üksikuid vaevu koos püsivaid rajatisi (mainitud muistsed talumajad-laudad). Pääsuke pildistab Eestimaa igapäevaelu, meie töid ja tegemisi.

Igapäevaelu pildistades kujundab Pääsuke oma käekirja, kindla võttestiku, mille järgi ta üles võetava pildi visuaalmaailma komponeerib. Pääsukese Eestimaa rännakutel tehtud fotoseeriate mitmeid-mitmeid töid, kusjuures just õnnestunumaid töid, iseloomustab piltide avarus, vaatepunkti kaugus. Vaata et liignegi distantseeritus. Talumajad, rääkimata inimestest, on tihtipeale pildistatud sedavõrd kaugelt, et kõik see, mida ühelt muuseumi jaoks üles võetavalt pildilt ootame, jääb pigem n-ö kirbukirja (jutt pole võimalikest fotosuurendustest, mida Pääsukese negatiivid tegelikult tehniliselt lubavad, omal ajal jäi foto ikkagi klaasplaadi 13x18 cm juurde või veelgi sagedamini poole väiksemasse tavalise piltpostkaardi formaati). Ometi on muuseum noore mehe tegemistega rahul, augustis 1913, kui Pääsuke on naasnud ligi kaks kuud kestnud fotoretkelt üle 300 pildiga, saadetakse ajalehtedele koguni Pääsukese tegemisi tunnustav pressiteade.

Pääsukese Weltlandschaft

Pääsuke on oma fotosid tehes tihtipeale kasutanud lainurkoptikat. Ennekõike ruumi n-ö avaraks tõmbamisel (ja mitte niivõrd jäädvustatavate objektide visuaalsel deformeerimisel, mis küll kaasnes, kuid mida Pääsuke rakursse valides ilmtingimata ei rõhuta). Tema fotodele lisavad ruumilisust ja dünaamilisust rohked diagonaalid. Samuti lisab ruumilist sügavust valgus, tume varju jäetud esiplaan ja helendav valguskuma kuskil pildiruumi kaugel sügavuses (interjööride puhul võib intensiivne kontravalgus jäädvustatavate objektide väljavalgustamisel kohati vaata et probleemegi tekitada). Tugevat vastuvalgust eelistab Pääsuke kujutatava reljeefsemaks esiletõstmiseks väljaski.

Ja muidugi, inimgruppide misanstseeningud Pääsukese piltidel – tema tõeline firmanipp. Tema piltidel kohtab ikka inimesi, ka siis, kui pildi temaatika seda kuidagi ei vaja (näiteks hooneid pildistades). Temaatika ei pruugi nõuda, küll aga pildiesteetika – et foto elutuna ei mõjuks. Inimesed võivad tema kaamera ees kenasti grupis poseerida (nagu ühele ontlikule ateljeefotole kohane), Pääsukese oma maailm vajab ka sel kombel frontaalreastuses peatatud hetke. Aga ilmtingimata laseb ta lisaks paika sätitud inimrühmale kellelgi seista grupist eraldi, siis veel kellelgi olla põhigrupist ees- või tagapool. Ühelt poolt annab see formaalse põhjenduse kaugemat vaatepunkti kasutada («et kõik pildile ära mahuks»), teisalt aga lisada ilmselgele poseeritusele ja lavastuslikkusele juhuslikkuse ja korrapäratuse, otsekui kogemata kinnipüütud hetke hõngu.

Poseeritus võis ju tuleneda ka pildistamistingimustest, pikema säriaja vajadusest? Ei tahaks neid progressiuskseid arvamisi üle tähtsustada. Võib ju fotomodelli seisusse ülendatud talumehelt nõuda raske kandamiga tardumist võimalikult ebamugavamasse asendisse. Aga koormat vedava hobuse pingutushetke jäädvustamise puhul, et sikutagu, aga seisku üksiti paigal? Nii et Pääsuke kasutab piisavalt lühikest säriaega küll.

Setu naised ja tüdrukud Võmmorski külas Meremäe vallas 1913 / Johannes Pääsuke /ERM

Mõningad liikumisest hägustunud käed-jalad Pääsukese fotodel on seal pigem kavatsuslikult ning kõnelevad hetke, juhuslikugi hetke fotoplaadile mumifitseerimisest (nagu ütleks siinkohal André Bazin). Ja toetavad nii oma hetkelisuses Pääsukese fotode sätituse keskset sihti, inimeste ja inimgruppide sundimatut, pildilooja kõikelubavuses nagu hooletutki paigutumist Pääsukese visuaalmaastikel.

Tegelikult leiab noore, ent üllatavalt kunstiküpse fotograafi maastikes kohati sarnasust Pieter Bruegel vanema maastikega. Ka tehniliselt, näiteks perspektiivi loomisel tumeda-heleda vahekordadega (mis iseenesest polnud Bruegeli leiutis). Esmajoones aga mõistagi Bruegeli avarus ja suursugusus. Nagu ka Pääsukese vaatepunkti distantseeritus (interjöörideski, kus ruumi ju teadagi napib).

Avarus, et kujutatavad objektid saaksid Pääsukese maastikel asetseda kenasti laiali laotatult-pillatult, ning mingil määral võis elu vool kindlasti selline ollagi. Fotograafina (erinevalt maalikunstnikust) pole Pääsukesel alati võtta sedavõrd kõrgeid ja linnulennulisi vaatepunkte. Ent lainurkoptikaline vaateväli – nagu Bruegelilgi (näiteks aastaaegade tsükli «Viljakoristajad», 1565) – võimaldab mõlema maastikkudel kiht-kihilt lahti rulluda üha kaugenevates-avarduvates plaanides ning muuta konkreetne vaatepunkt, statiivile asetatud fotokaamera objektiiv sõna otseses mõttes kosmiliselt kõikehõlmavaks.

Näiteks põllule kummardunud kartulivõtjad, kaugemal paar hoburakendit, seejärel viljahakkide rida, edasi kaugenevad metsatukad. Esiplaani mullakamarast kaadrisügavuse silmapiiri ja taevalaotuseni. (Pääsukese aastaaegade «Kartulivõtjad Vahi külas Tartumaal», 1912 – ERM Fk 213:10.) Tänu füüsilisele ruumidistantsile omandavad Pääsukese maastikud teise dimensiooni, kõiksuse metafüüsilise haarde. Teistsuguse tähenduse ning mõtestatuse. Bruegeli puhul pole räägitud mitte lihtsalt maastikust, vaid maailmamaastikust. 1912–1914 kaardistas Pääsuke oma Weltlandschaft’i, täitis selle saksakeelse väljendi meie oma eestimaise sisuga.

Arvo Iho sajandi distantsilt

Järgnevatel aastatel on Pääsukese pilte korduvalt piltpostkaartidena välja antud. 1990ndatest alates teame mitmeid tema fotonäitusi. ERMi teadurid Tiina Tael ja Piret Õunapuu asusid 2009 Pääsukese jälgedes mööda Eestimaad rändama, jätkavad neid matku siiamaani, otseselt fotoalaseid sihte seejuures siiski seadmata. Erinevalt Arvo Ihost, kes nüüd sajand hiljem on asunud Pääsukesest inspireerituna omakorda Eestimaad jäädvustama, nii ka Pääsukesele uut pilku heitma. Jutt on praegu ERMis vaadata olevast näitusest.

Kus see mölder tuuliku ees siin kiviaial istus? Vello-Jüri Sooäär (75) juhatab teed Inna Sooäärele. Soonda küla, Muhu, 2014. / Arvo Iho

Pääsukese jälgedel ei saanud Iho piirduda üksnes täpselt samade paikadega, millega Pääsuke. Nii tegi näiteks Peeter Tooming 1990ndatel, võttes enesele siis kompassiks Carl Sarapi poole sajandi tagused fotod. Kui Tooming oli sunnitud puhuti võttekoha samasusest lähtuvalt pildistama näiteks mingit anonüümset padrikut, mis siis rääkida sellest, kui üht rännakut lahutab teisest juba tervelt 100 aastat.

Nii on Iho fotod ikkagi Pääsukese ainetel, ERMi näitusel saame vaadata Iho enese visiooni praegusest Eestimaast. Iho kui väljakujunenud isikupärase käekirjaga, seejuures ka Pääsukese käekirjast erineva käekirjaga fotograafi visiooni. Ja nagu elu Eestimaal praegu erineb elust 100 aastat tagasi, nii erinevad ka Iho pildid Pääsukese omadest.

Juba ainuüksi fotografeerimine ise oli pildistatava jaoks sajand tagasi midagi hoopis muud kui praegu. Pluss see, et Pääsukese piltidel kujutatu on ajalugu, meie jaoks ajalooks saanu, ajaloo väärikuse omandanu, Iho piltidel aga praegune, veel ajalooks settimata harali tegelikkus. Kleidimood ja automargid/hobusetõud on teised, samuti toidud-joogid. Näiteks või päikese käes plasttopsides visisev šampus Toila meeste laual. Igapäevaelu visuaalselt jäädvustatav füsiognoomia on tõesti teine!

Näituse pealkiri «Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem» sisaldab ja võimaldab näha nii Pääsukest kui Ihot ennast, ent nii või teisiti pole näitusepilte hinnates kriteeriumiks mitte üksnes autori eneseväljendus, vaid üksiti selle seos Pääsukesega. Nii kõnetavad antud näitusel vaatajat ilmselt rohkem ikka need fotod, kus seos märgatavam.

Soonda küla Jüri talu mölder Adu Äkke. / Johannes Pääsuke /ERM

Mehed oma elamiste väraval. Metalliäriga rikastunud mees. Toila. 2014. / Arvo Iho

Olgu siis Muhus vana tuuliku ja kiviaia otsingud – Pääsukese aegadel GPSi infot fotofailis veel ju polnud! Või sadamast mandrile tööle sõitmine siis ja praegu. Samuti sajandeid kestnud ja kestev kivirist Peterburi tee ääres. Kohaseoste kõrval tasuks järgnevas (Iho pole veel Eestimaale tiiru peale teinud nagu Pääsuke) anda vahest enam ruumi ka visuaalsetele seostele. Näiteks jutuks olnud Toila meeste laud assotsieerus siinsete ridade kirjapanijale Pääsukese kahe sõrulase toidulauaga hoopis Saaremaal.

Teisalt aga Iho fotoporteed, mis talle vististi suurematki huvi on pakkunud ja mis mõne teise näituse puhul keskmesse tõuseksid, kuid siinses ekspositsioonis enesele õiget kohta hästi ei leia? Näiteks praeguste laevaehitajate fotojäädvustused, mis üksnes punktiirselt seostuvad samas rippuva Pääsukese laevaehitamise pildi ehitusmeestega kauges üldplaanis.

Üks asi, et sedavõrd lähivõttelisi portreid nagu Iho omad Pääsukesel peaaegu ei kohta, Pääsukese pildid sünnivad suuresti inimese koosmõjus keskkonnaga. Teine asi oleks aga näituse kui terviku tagasimõju üksikutele piltidele. Mine tea, olnuks Iho näitus kindlamalt Pääsukese-keskse organiseeritusega, vahest suutnuks siis näitusetervik tekitada orgaanilisema Pääsukese-seose ka praegu kaugemaks jäävate piltide juures ning Iho fotoporteed saaksid mõjuda otsekui Pääsukese pildimaailma sisse suumimisena, kui üksikute detailide ja inimeste suurde plaani fookustamine?

Pääsukesest saab lähtuda mitmel tasandil. Koha, motiivi, kompositsiooni osas, kuni Eestimaa visioonini välja. Rändamaks Pääsukese maastikel, positsioneerimaks end praeguse Eestimaa maastikel, abiks Pääsukese GPS. Arvo Iho pakub ERMis (vahe)aruannet ühest seesugusest saja aasta retkest.

PS. Öeldakse, et ega nimi meest ei riku. Teinekord võib ka vastupidi olla. Et mees oma nime kuhjaga õigustab. Teadagi oli Johannes Pääsuke meie filmi esimene pääsuke. ERMi e-poe raamatuletil albumit «Pääsukese Eestimaa» märgates mõtlesin esimese hooga, ohoo, veel üks Pääsukese fotoalbum. Tegelikult on tegu muidugi Sven Začeki aerofotodega. Samas ma ei välistaks, et nooruke Pääsuke, kes huvitus fotograafia tehnilistest võimalustest ja nippidest (tema multiplitseeritud autoportree, mis nüüdseks ilutseb ühe soliidse Euroopa fotoajaloo esikaanel – «The History of European Photography», vol. 1, 2011; koguteose Eesti-poolne autor Peeter Linnap), et seesama igavesti nooreks, kõigest kahekümneviieseks jäänud Pääsuke huvituks ka droonifotost. Linnulennuline vaatepunkt on ju õigupoolest osa Pääsukese jäädvustatud Eestimaa maastikust.

Tegelikult jäi siin kirjutamata Pääsukese äärmiselt põnevast Tartu-seeriast. Ainult üks mõte. Pääsuke dokumenteeris oma põhjalikus seerias järgnenud sajandi jooksul hävitatud ja tundmatuseni muutunud Tartut. Ma ei räägi sellest, et Pääsukese Tartu-seeria vääriks eraldi väljaandmist – seda niigi, seda iseenesestmõistetavalt. Aga mis oleks, kui paigaldaks Tartu linnaruumi, nii kesklinna kui tänavate äärde, vastavad fotostendid? Mis põimiksid fotosid ja linnakaarti, selgitaksid, kus üks või teine maja oli, või ka teisipidi, et mis kõik võis kunagi praeguse asemel olla. Stendid, millest möödudes, mida uurides saaks kohe pilku kõrvale linnavaatele suunates kõiges ise veenduda. Oleks ajalugu ja heatasemeline fotokunst kenasti käsikäes. Ammuaegne ajahetk koos muutumiste ajateljega.

Kreenholmi külastajad, 2015. / Arvo Iho

Näitus

Arvo Iho fotonäitus «Pääsukese jälgedes. 100 aastat hiljem»

Eesti Rahva Muusemis

Avatud 31. aprillini

Tagasi üles