Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Smaragdlinna muinasjutuline hiilgus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Dorothy (Adeele Sepp) on siiras ja heatahtlik tüdruk, kelle lihtsuses peitub võlu. Fotol Plekkmehega (Karl Robert Saaremäe). | FOTO: Heigo Teder/Ugala

Eesti kutselise teatri noorim lavastaja Ringo Ramul on teinud oma meeskonnaga eelmise aasta ühe parema lastelavastuse. Ugala noored mängivad «Võlur Ozi» lastelugu klassikalise, kuid täisväärtusliku muinasjutuna, mida tasub vaadata kogu perega. Kevadised etendused toimuvad juba Ugala moodsa tehnikaga suures saalis.

Ugala lasteteater on tõestanud viimastel aastatel jätkuvalt head vormi. Äsja see oli, kui 2013. aastal pälvis Oleg Titovi «Tuul pajuokstes» parima lastelavastuse auhinna. Nüüdsel teatripäeval pärjati Reegi preemiaga Ugala noort näitlejat-lavastajat Marika Palmi noortemuusikali «Moraal» lavastamise eest. Samuti tunnustati nominatsiooniga «Võlur Ozi» lavastuse kunstnikku Marion Unduskit. Seejuures oleks põhjust esile tõsta kogu lavalugu. «Võlur Oz» on hea näide tekstitruust lavastusest, mis tundub värske tänu uuele dramatiseeringule, energilistele rollidele ja kuraasikale visuaaliale.

Ühelt poolt hakkab silma noore meeskonna vaba energia. Eelmisel aastal trupiga liitunud 23-aastane lavastaja Ringo Ramul lõpetab kevadel Viljandi Kultuuriakadeemia. Lasteraamatust on värske dramatiseeringu teinud tema eakaaslane, lavakunstikooli tudeng Priit Põldma. Ka näitlejate seas esinevad kogenud meistrite Aarne Soro, Vilma Luik ja Kata-Riina Luide kõrval noored: Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Vallo Kirs ja lavastaja kursusekaaslane Viljandi Kultuuriakadeemiast Karl Robert Saaremäe.

Teisalt on lavastuse trump tugev tekst. Ameerika kirjaniku Lyman Frank Baumi rohkem kui sada aastat vana kunstmuinasjutt «Võlur Oz» on ideaalne lasteraamat. Müstiline, kuid usutav. Fantaasiarikas, kuid maitsekas. Smaragdlinna roheline tõmme, kuulsad tegelased Lõvi, Hernehirmutis ja Plekkmees ning seiklus läbi uinutava moonipõllu kummitavad lugejaid läbi elu.

Loos sisu on lihtne. Väikese võlu-usku tüdruku Dorothy viib keeristorm hallist ja tolmusest Kansasest koos kodumajaga Võlumaale, kus ta tapab kurja Idanõia. Kuid koduigatsuses tüdruk ei jää kuulsust nautima, vaid läheb otsima salapärast Smaragdlinna valitsejat, kõikvõimsat Võlur Ozi, et see aitaks ta tagasi koju. Soovirännakul ühinevad Dorothyga ilma aruta Hernehirmutis, südameta Plekkmees ja argpükslik Lõvi. Nagu tihtipeale, osutub peibutav eesmärk petlikuks, kuid rännak selleni murranguliseks.

Rännakuloo on dramatiseerinud lavakooli tudeng Priit Põldma, kelle sümpaatse ja kõlava dialoogiga sündmuskäike toetab väärtuste vertikaal, mis annab lavastusele sõnumi ja vaimse kõrguse. Väärtusteks saavad sõprade leidmine ja usk oma arengusse. Selgelt joonistub välja kontrast halli argipäeva ja värvilise võlumaa vahel. Koos moraaliga, et koduelu väärtust mõistame läbi kireva, kuid ohtliku võlumaa reisides. See on lugu, kus rännak pühitseb eesmärgi. Kus soovist saab tegu.

Lavastusele annavad rütmi originaalmuusikaga vahepalad. Suur pluss on noore lavastaja ja dramaturgi kirjutatud laulusõnad koos tuntud helikujundaja Peeter Konovalovi viisiga. Lauludest jääb kõlama refrään: «Üksainuke tee, üksainuke ränd – suur võlur meid ootamas kaugel.» Ja sõnumiks saab: «See on tõeline võlujõud, sõbrad kokku mis seob.»

Pearolle kannavad Ugala noored. Dorothy on siiras ja heatahtlik tüdruk, kelle lihtsuses peitub võlu. Adeele Sepp mängib teda ürgse orgaanikaga nagu kõiki oma rolle. See on valge kleidi ja punaste kingadega tragi tüdruk, kellega väikestel tüdrukutel on lihtne samastuda.

Dorothy esimeseks rännuseltsiliseks saab naljaka, aruka ja ettevõtlik Hernehirmutis, keda mängib Klaudia Tiitsmaa. Tegemist on Eesti teatri kõige paindlikuma ja särasilmsema Hernehirmutisega, kellega koos saab Dorothy lahendusi välja mõelda nagu sõbrannaga.

Järgmisena liitub rändajannadega atleetlik ja rüütellik liibuvas-läikivas hõberüüs Plekkmees (Karl Robert Saaremäe), kelle südamlikud ja romantilised žestid veenavad, et süda on tal õiges paigas ilma kuulsa võlur Ozi abitagi. Lõpuks kohtavad reisisellid veel humoorikalt julget Lõvi (Aarne Soro).

Kui kõrgete ootustega rännumehed Smaragdlinna valitseja lossi jõuavad, paljastub mannetu tõde. Suurejoonelise ja aukartust äratavalt punasilmse võlur Ozi maali tagant paljastub äpardlik ja hale väravavalvur Oscar, kes ei julgenud tunnistada Smaragdlinna elanikele, et ei ole võlur. Peadligi kammitud rasvaste juustega ja 1990ndate slikerdava taksoärika ilmega mängib teda Vallo Kirs. Pettumus tõstab rännuseltsiliste silmis esile nende tõelised sõbrad. Nad ei ole kõikvõimsad ega kurikuulsad, aga on päriselt su kõrval olemas.

Lavastuse maagilise atmosfääri trump on Marion Unduski lavakujundus. Juba mõne aasta jooksul on Unduski nime ümbritsenud õnnestumise aura. Ka «Võlur Ozis» meelitab vaatajad oma üllatavasse kunstilisse süsteemi. Näha on, et kunstnik naudib vaba fantaasiat, millele esitab väljakutseid kogu Võlumaa.

Marion Unduski vaimukas kujunduses ärkavad tegevuspaigad – Kansas, teekond Smaragdlinna ja nõialossid – ellu suurejoonelise maailmana, salapärase ja põnevana. Haldjalik Lõunanõid (Kata-Riina Luide) veereb lavale ratastega alusel, mis suure krinoliinkleidi all jätab mulje, et «jalad maad ei puutu», hoides nii üleval vaatajate võluusku. Kuldsete tiibadega ahvid, pompoosselt helkiva kostüümiga kiuslik tumedanahaline Läänenõid (Vilma Luik) ja kuldsed niidirullid säravad üle saali. Efekte võimendab uhke valguskujundus (Rene Liivamägi).

Tegevusele lisavad dünaamikat helendavad telgid, mis moodustavad tegevuspaiku nõialossist moonipõlluni ja mille sisse tegelased saavad pugeda. Roheline värv saab müstilise seikluse sümboliks, nagu lapsepõlves loetud raamatus. Kavalehe ostnud lapsed leiavad sealt vahelt rohelised prillid, millega maailma ka pärast etendust maagiliseks võluda.

Kokkuvõttes on Ringo Ramul orkestreerinud lavastuse kõrgetasemelised osad köitvateks lavajoonisteks ja mustriteks. See on lavastus, mis toob tuntud lasteloo vaatajateni selle autentses võimsuses, annab tekstile tagasi muistse väärikuse ja vertikaali. Ka tänapäevased lapsed näevad, et nõiad ei ole pärit mitte teleseriaalist, vaid muinasjutust.

Südamlik Plekkmees (Karl Robert Saaremäe), humoorikalt julge Lõvi (Aarne Soro) ning arukas ja ettevõtlik Hernehirmutis (Klaudia Tiitsmaa) Ringo Ramuli lavastuses «Võlur Oz». / Heigo Teder/Ugala

«Võlur Oz»

Lyman Frank Baum

Lavastaja Ringo Ramul

Dramatiseerinud Priit Põldma (EMTA lavakunstikool)

Kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundus Peeter Konovalov, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Oleg Titov

Osades Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Martin Mill, Aarne Soro, Vallo Kirs, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik

Esietendus 8. detsembril 2016 Ugala black boxʼis (UBB)

Tagasi üles