Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Et meist ei saaks hääletud uppujad pildi ilu nimel

Viivi Luige esseekogu arvustus

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kirjanik Viivi Luik. | FOTO: Alar Truu / Õhtuleht

Mõttekirjanduse kuninglikuks žanriks on essee. «Mõttekirjandus» ise kõlab muidugi tautoloogiana, sest raske on ette kujutada mõttevaba kirjandust. Aga kui on «Eesti mõttelugu», siis olgu ka mõttekirjandus: seisukohaks kujunenud, sõnumiks selitunud ja väljendatud ning kirja pandud mõtted elust, iseendast ja teistest inimestest, ühiskonnast, kirjandusest, kunstist, Jumalast – kõik kokku asjade ja nähtuste mõtestamine, peegeldus ning enesepeegeldus. Seejuures mitte lihtsalt «sõna sekka», ammugi tšättimine, tviitimine ja kogu see viimasel ajal haugatustest koosnev verbalism. Siin on tegemist sõna kui mõtte- ja kõneteoga.

Mis teeb aga esseest selle kirjandusliigi valitseja? Selleks on isiksuslik mõõde, sügavus, tihedus, kujundilisus, puänteeritus. Asjata ei võrrelda esseed novellina publitsistikas. Viivi Luige esseelooming – kolumnid, arvustused, portreed, konverentside ettekanded – keerab aga sellele veel ühe vindi peale. Paljud neist mõjuvad kui luuletused, mis ongi üksainus kujund. Või siis laiendatud maksiimid, eetilised impertiivid, (vana)testamentlikult kõlavad kohustused. Jah, kohe algul öeldult: Luik juhatab meid pidevalt (tagasi) Hea ja Kurja tundmise puu juurde.

Ei tea, et Luige esseeloomingut oleks eraldi käsitletud. Luigest ilmunud raamatus «Looming – olemise kehtestamine. Viivi Luik» (2006) on küll rohkesti viiteid ka tema artiklitele, temaga tehtud intervjuudele. Aga luuletaja, prosaisti ja esseisti lahutamine Luiges vist ei tulegi välja. Ta on tervik nagu raamat (vrd V. Luik, H. Rosma, «Ma olen raamat», 2010). Vaadeldavaski esseekogus on rohkesti viiteid nii autori enda luulele kui ka romaanidele à la «nagu ma olen juba kirjutanud». Selle taga asub omakorda teadmine Kirjanikuks olemisest: elu peab leidma kirjutuse; «maailm on loodud Sõna abil» ja «Kirjandus loob ja muudab maailma» («Sõna on rohkem kui sõna»).

1973. aastal avaldab Luik luulekogu «Pildi sisse minek». Kirjandusloolane ja -kriitik Endel Nirk täheldab oma kirjandusloos (1983), et Luige tuuletõeluseks saanud argi-ilma jälgides «toob ta teatava armutusega esile tegelikkuse paratamatuse sundi». Ja kirjandusprofessor Arne Merilai lisab veel kaugemas järelvaates (2006): «Tematiseeruvad asjade, maastike, elulugude, ajahetkede haprus: peened varjatud meeleolunüansid maailma ohtude taustal, saatuse teispoolsus; värsid on lühialuselised, lõplikud, veenvad, tekstid puänteeritud.» Viivi Luige esseekogu iseloomustuseski kehtiksid needsamad kvaliteedid, nii teemade kui ka poeetika aspektist lähenedes.

«Pildi ilu rikkumise paratamatus» hõlmab kirjutisi ajavahemikus 1988–2016. Ilmumise ajatelg on seatud meie kaasajast tagasi. Raamatu esimene essee – kirjutamist käivitav Nice’i veretöö, aga ainult käivitav, sest järgneb arutlus Hea ja Kurja vahetegemise hajumisest, üleüldse kõigi väärtuste relativiseerumisest – ilmus Postimehes 18. juulil 2016. Esimene tekst annab ka pealkirja kogu raamatule.

Missugusest pildist on jutt? Ühelt poolt on see hõllanduslik pilt («Hirv ojal jõi ja kägu kukkus ra’al...»), kuhu ollakse end unustanud ja mis seeläbi on muutunud illusiooniks. Teisalt on see (hea- ja rahulolu-Euroopa) pilt, mis on üles ehitatud, kätte võidetud, aga mille roosteplekke ei märgata. Juhtugu mis tahes, tuleb kinni hoida sellest, mis on ja milles ollakse.

Luik maalib idüllilise pildi uinutavas suverauguses jõekaldal raamatut lugevast emast, kelle poeg (muinasjutuline prints) hiilib salaja vette ning hakkab uppuma. Ta olekski idülli säilimise nimel hääletult uppunud, kui põõsa varjust ilmunud kalamees poleks poisi kaldale tarinud. Pildi ilu jäi küll rikkumata, aga sellele lisandus võigas toon.

Siin ilmneb Luige hoiatus, mida kohtame ka tema luules ja romaanis «Ajaloo ilu» (!): elu ja ilu on ülimalt haprad entiteedid, lakkamatult ümbritsetud ja ohustatud oma võimalust ootavast hävingust, kannatusest ja inetusest. Luige mõttekäigud näivadki lähtuvat negatiivse märgiga võimaluste ringist. Jaan Kaplinski «ristis» juba 1968. aastal Luige «kanaarilinnuks kaevanduses», kes rabelemisega annab märku surmagaasi vähimastki olemasolust (vt ka essees «Tüdrukud ja poisid» lk 240 kirjaniku määratlus: «Tema teatavasti on kanaarilind kaevanduses.»).

Luige puhul ilmneb sama mõru skepsis, mis iselooomustab Tammsaare publitsistikat ja mida olen kohanud Hando Runneli kirjutusteski. Luige essees «Inimese etteäraarvamatus» tuleb see konstruktsioon esile kogu oma reljeefsuses. Elutahe peaks vältima ja vastustama kurja, inimolu peaks teenima enda kestvust. Aga ei. Inimeses pesitsevad kurjuseseemned, mis ootavad soodsat pinnast ja külviaega.

Raamatu lehekülgedelt 194–196 leiame kuhjavalt «kui..., siis»-lauseid: «Kui poleks inimesi, keda relvad ja tapmine huvitavad, poleks sõdu», «kui kedagi kuskil piinatakse, siis pole selle põhjuseks mitte käsk, vaid see, et p o t e n t s i a a l n e (minu sõrendus – R. V.) piinaja on olemas ja rahva hulgas on olemas huvi piinamise vastu» ning «kui me enam ei mõista kunsti ja kirjanduse keelt, siis ei mõista me ka inimest, ei ennast ega teisi, ja olemegi jälle barbarid valmis».

Niisiis, pildi rikkumine (erosioon, allakäik) on üks osa paratamatusest. Aga sellele omakorda on olemas ka vastukäik, milleks on näivuse ja valede paljastamise k o h u s t u s. Rikkumise kohustus kui paratamatus. Esimeses essees nii ka deklareeritakse: «Pole midagi parata, viimane aeg on purustada pildi ilu ja vaadata, mis tegelikult toimub.» Kultuuris näeb küll Luik reservuaari, kust tuletuvad kirjutamata reeglid ja seadused, aga ka kultuur ise pole jäänud puutumata allakäigust: «Maailma raamatupoodide müügilaudu katab üha paksem kõntsakiht, mida ikka veel nimetatakse raamatuteks. /.../ Sama lugu on kunstiga.» Luik jõuab olulisima juurde, mis rikub pildi, aga mida omakorda tuleks rikkuda sellega, et hoida Tõde, säilitada vahetegemise võimet olulise ja ebaolulise, hea ja kurja, kõige erinevamate dihhotoomiate ja alternatiivide vahel.

Luige esseekogu lugemine on muutnud raamatu mu käes kolmandiku võrra paksemaks lipikute tõttu, mida ma lehekülgede vahele olen pannud. Selleks et uuesti üle lugeda Luige mõttepilte (sest Luik mõtleb ka ise pildiliselt) ja võrdlusi, osa saada tema tohutust lugemusest (ah, miks puudub küll raamatul nimeregister!), aja- ja elukogemusest. Rasked kui veskikivid tabavad mõnikord tema ütlemised. Neis on meeleheitlikku jäägitust, on prohvetlust. On kohti, kus tahaks vastu vaielda – olemegi vaielnud «kuldsete kuuekümnendate» määratluse üle! –, ja samas tead, et Luige seisukoht on vormistatud nii terviklikult, nii sugestiivselt, et selle lahtiharutamine väide väite haaval mõjuks ise pildi rikkumise paratamatusena.

Tahan korrata, et Luige paatos tuleneb Tõe olemasolu tunnistamisest. Kuidas seda leida ja hoida unustamast. Aeg, mida näitavad kellad, ütleb Luik, on alati möödumas, «südame aeg aga, vastupidi, on alati saabumas» («Südame aeg»). Nõnda ta siis ongi valvanud meie kõrval otsekui põõsas varjuv kalamees, et meist ei saaks hääletud uppujad pildi ilu nimel.

***

Viivi Luik

«Pildi ilu rikkumise paratamatus»

Eesti Keele Sihtasutus 2017

378 lk

Tagasi üles