Nädala plaat. Kõige kaasaegsem muusika

Future Foto: Kuvatõmmis

Future

«Future»

Epic

Hinne:4

Future

«Hndrxx»

Epic

Hinne:4

Kolleegid käisid New Yorgis. Sattusid Harlemis kellegi mustanahalise nooruki peale, kes neile ka omaloomingulise plaadi maha müüs. Kellele signeerib, küsis nooruk. Kolleeg ütles oma nime: Hendrik. Oo, kas Hndrxx? jätkas nooruk ja võttis tuurid üles ülistusjutuga räppar Future kohta, kelle viimane plaat kannab just sellist nime.

Õigemini ilmus talt veebruaris nädalase vahega kaks plaati, mis mõlemad läksid ilmumisnädalal nii Ameerika Ühendriikides kui ka Kanadas number üheks. See ei ole mingisugune ootamatu edu, sest Future, kelle kohta Wikipedia teatab žanrimääratlustena hip-hop, trap, avant-pop, on viimased viis aastat teinud väga edukalt muusikat, mis on nii müünud kui meeldinud ka kriitikutele. Ta on pannud õnnelikult näpu zeitgeist’i helisagedustele.

Intervjueerisin mõni nädal tagasi üht olulisimat popkriitikut Simon Reynoldsit, kes tunnistas selle Atlanta räppari oma viimaste aastate absoluutseks lemmikuks. Ta mainis, et eriti hea on seda kuulata Los Angeleses autoraadiost. Reynolds nimetas Future muusikat kaasaegseks bluusiks. Autoraadio ongi koht, kus tänapäevainimene peamiselt muusikat kuulab, nagu näitas hiljutine Universal Musicu ja Music Estonia tellitud uuring, küll Eesti kohta. Future muusika on täpselt selline, mis peaks kõlama autoraadios väga hästi – kõik need kõrged sagedused, väikesed tehnoloogilised pininad või piiksud, ajuvaibiga süntesaatorikäigud, ebakorrapäraselt sisse sumpav bass ja metronoomiliselt, kuid funkilt tiksuvad trummid, kogu klaar täppisproduktsioon, mille eest peamiselt vastutab produtsent Metro Boomin.

See on täissünteetiline uue aja ja uue inimese muusika, mis tundub mulle isegi nii uue inimese muusika, et on sellisena ka natuke hirmutav. Inimese, kes on tehnoloogiliste liidestega võrkudesse ühendatud, masinatega üheks saamise muusika. Future oli ka tüüp, kes tegi viguri nimega Auto-Tune jälle lahedaks. Future Auto-Tune’ist läbi lastud ja selles erinevaid masinaks saamise olekuid läbiv pooleldi räppiv, pooleldi laulev hääl meenutab ka Instagrami ja selle filtreid, võimalust oma visuaalset kujutist lõputult meikida ja täiustada. Taas kord kohtadesse ja olekutesse, kus hakkab juba hirmus.

Kolleegide Harlemi kohtumise juurde tagasi. Millegipärast mind isegi üllatas, et keegi Harlemist Futurest niimoodi pidas, mis näitab muidugi pigem mu enda klišeedesse ja stereotüüpidesse takerdunud maailmapilti… Harlem seostub koha vaimu ja ajalooga, nagu ka hiphop sündis just teatavates konkreetsetes New Yorgi kohtades ja n-ö esindas neid. Future aga ei esinda midagi, ta tegutseb mittekohtades, anonüümsetes digitaalse kommunikatsiooni voogudes.

Omanimelise plaadi ühe singliloo «Poppin’ Tags» video on filmitud Dubais, hüpermoodsa ja anonüümse linna klaaside ja sportautode kroomi peegelduste vahel. Future loomingu tugipunktid on olnud peamiselt seks, narkootikumid, pidutsemine ja kelkimine, «Hndrxxi» puhul on tekkinud sellesse deliirsesse kommunikatsioonipingesse ka tumedamat laadi sisekaemus, aga teemad jäävad üldjoontes samaks. Vist jäävad, sest ega sõnadest suurt aru saa ja polegi vaja saada.

Miks mitte minna veel kaugemale ja väita, et Future on kapitalismi või pigem kapitali endaks saamise muusika, sellise raha muusika, millel pole päritolu ega moraali, on ainult raha ja mida kõike selle eest saab. Ja saab omajagu. Häbenema ei pea ja see on hot. Future muusika on väga hot: imelik, natuke hirmutav, deliirne, ultramoodne ja väga funky.