Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maast enne ja pärast Tammsaaret

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Anton Hansen Tammsaare. | FOTO: A. H. Tammsaare muuseum

Alguses oli maa, seejärel Eesti ja Eestimaa. Kõik nad on juba ka nimed, ühe geograafilise tegelikkuse (57°30' ja 59°40' põhjalaiust ning  21°45' ja 28°15' idapikkust) tähistajad, neid  ümbritsevad lood ja metafoorid (müüdid), mis saanud kunagi ja saavad tänagi kirjanduseks, kujutavaks kunstiks, muusikaks.

Tammsaare «Tõde ja õigus» (I ja V osa) on selle kese. Esimese köite ilmumise järel, peamiselt oma kaasaja arvustajatele adresseerituna, ilmub Anton Hanseni «Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele». Selles sõnastatakse teose kandev idee, milleks on Vargamäe ise, «tema elaniku seisukohast aga – võitlus Vargamäega». See võitlus omakorda on eksistentsiaalse sisuga – «võitlus elu ja surma peale». Sealsamas avatakse üks selle võitluse aspekte, matsi (talupoja)  ja vurle (maast võõrdunud linlase) vaheline võitlus. Pole raske arvata, kellele kuulub Tammsaare poolehoid. Matsile muidugi, kes peab kinni sellest, mille «on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt».

Võitlus Vargamäega (sümboolselt võetuna kõiksuslik, igavikuline Koht) leiab täpsustamist 1934. aastal New Yorgis elanud literaadile Andres Pranspillile saadetud kirjas: «Ma kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu kujutaks võitlust maaga, II – võitlust jumalaga, III – võitlust ühiskonnaga, IV – võitlust iseendaga ja oma eluõnnega ja V – alistumist (resignatsiooni) /.../. See on minu kogu romaani ideestiku üks pale või külg. Teine külg: romaan püüab tabada inimsoo üldist arenemiskäiku või arenemislugu.» Kirjaniku opus magnum oli siis just valmis saanud ja suures plaanis lähenedes võib veenduda, et Tammsaare kavatsus leidiski teostuse. «Võitlus maaga» ei ole võitlus loodusega selle kultuuristamise (lad cultura agri) nimel, millisena oleme käsitanud maa harimist. Sealsamas Hanseni kirjas kirjanik Tammsaarelegi selgitatakse, mispärast romaanis puuduvad looduskirjeldused ja looduse ilu. Talupojaromaanides ei tunne talupoeg «euroopastunud looduseilu kusagilgi /---/, meie ei märka kunagi seda, mis meile lähedane või omane». Nõnda on siis ka «võitlus maaga»  palju enamat kui kraavide kaevamine, soo kuivendamine, põllult lõpmatult kerkivate kivide korjamine ja viiendas osas alanud jõe süvendamine, mis ju lõppkokkuvõttes võiksid teenida maa ilu(stamist). Ei, see on märksa metafüüsilisem tegu. See on tõotuse lunastamine ja arvan, et just seda on silmas pidanud ka «Tõe ja õiguse» pentaloogia soomendanud ning Tammsaarest ka monograafia kirjutanud Juhani Salokannel, kui ta esimesele osale pani pealkirjaks «Maan lupaus» («Maa tõotus») (2002). Lugegem V köitest Vargamäe Andrese viimaseid sõnu küüni pehmetest heintest surivoodil: «Tahaks ühes jumalamehega öelda: Issand, nüüd lased sa oma sulase rahus minna, sest mu silmad on su õnnistust näinud.» Tõotus on tõeks saanud. Surres teadis Andres, et on kohal oma tõotatud maal.

Aga mis oli «maa» enne seda  Andrese kohalejõudmist «Tões ja õiguses»? Teame, et eestlased on olnud sunnismaistena suurema osa ajaloost maaga võrreldav «kinnisasi». Seitsmesaja-aastase orjaöö müüt on küll viimasel aja uurimiste taustal hakanud murenema. Kõigepealt oli mulle endale avastuseks «Eesti talurahva ajalugu» lugedes, et «maa» ise kui harimise objekt kujutas endast läänemeresoomlastele (sh eeleestlastele) umbes viie tuhande aasta tagust k u l t u u r i l a e n u  lõunast. Põhja pool Soome lahte püsis küttimine ja korilus kauem, sest elatumiseks piisas sellestki.  Teiseks – aga see on juba ka üldiseks teadmiseks kujunenud – ei olnud mitte kõik eestlased õigusteta pärisorjad. 13.–14. sajandil välja kujunenud Eestimaa maaomanikest vasallkonnast oli tervelt neli protsenti eesti päritolu. Veel kahel järgnevalgi sajandil sugenes juurde eesti päritolu väikefeodaale. Vabaduskirja alusel olevate vabatalupoegade näiteks tuuakse Koguva Schmuulide esiisa Hanskenit. Viimaseks eesti päritolu feodaaliks peetakse 16. sajandil Viljandis Puiatu külas elanud vannutatud tõlki Marcus Pujeckit, kelle isa oli olnud vabatalupoeg. Teoorjuslik mõisamajandussüsteem kujunes välja 16. sajandi esimesel poolel. Niisiis tuleks meil teha oluline korrektiiv: orirahvas olid eestlased omaenda asustusalal n-ö puhtal kujul kolmsada aastat (arvestades, et talude rentimine saab alguse 19. sajandi keskpaigas). Aga kultuuriloolasest professor Ulrike Plath on lisanud veel ühe korrektiivi eestlastest mõisateenijate kihi näol, kes 19. sajandi lõpul oli tõusnud juba ka arvuliselt suuremaks talupoegadest ja keda ta nimetab «eesti kultuuri kuldseks keskklassiks».

Tahaksin omalt poolt osutada sellelegi tõigale, et kuigi eesti talupojad olid kuni pärisorjusest vabastamise aktideni 1816 ja 1819 enamasti täielikus sõltuvuses mõisnikest – talupojad olid «asjad», mille ilmeka näitena on toodud Kreutzwaldi isapoolse esivanema, Laiuselt pärit Mauro Pello ja tema pere vahetamine Jõepere mõisa hobuse vastu 1736. aastal –, siis ometigi, eestlased olid samas ainsad, kelle peremehesuhte maaga legitimeeris  asjaolu, et  j u s t   n e m a d  seda harisid, mitte aga sakslased või venelased.  Kogu hilisem vabadusliikumine seisneski selle olemusliku legitiimsuse vormistamiseks kohaõigusena ja seejärel koguõigusena maale nimega Eesti.

Mõnes mõttes tunnustasid balti pastorid seda olemuslikku legitiimsust juba esimeste kalendrite nimes, kindlalt teada olevalt «Eesti-Ma Rahwa Kalender» (1731). Eestlastest saavad küll mitte veel oma ajaloo, aga siiski tunnustust väärivad subjektid, kui sellessamas kalendris ilmutatakse muret talurahva tervise pärast ning kahetsetakse nende enneaegset surma  haiguste läbi.  Ratsionalistliku suhtumise leiame P. E. Wilde ja A. W. Hupeli väljaandest «Lühhike öppetus» (1766–1767). Fr. W. Willmanni raamat «Juttud ja Teggud» (1782) oli kõige populaarsem juturaamat 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. «Maarahva kalendreid» ilmus ka hiljem, aga kroonis seda juba 1821 ilmuma hakanud O.W. Masingu toimetatav Ma-rahwa Näddala-Leht. Masingu puhul väärib kindlasti märkimist see, et talupoegade «maa» pidi saama ka ühise «maakeele». 1825. aastal kirjutab ta, et ühiskeelt ei vajata mitte ainult õpetuse selgesõnaliseks kohale jõudmiseks, vaid ka «õigete jälgede» jätmiseks ehk tänapäeva mõistes kultuurimälu säilitamiseks.

Rahvusliku liikumise ideoloogia «kolm komponenti» on talupojaseisuse (eestlaste) kultuuriline samaväärsus valitsejatega (C. R. Jakobsoni esimene isamaakõne), eneseteadlikkus ja -väärikus ning maa peremehe seisuse taastamine. Kirjanduslikult väljendub see Vilde ajaloolises triloogias õigluseotsingute ja selle eest võitlemisena, aga varem juba Jakob Pärna jutustustes «Oma tuba, oma luba» (1879) ning «Mustas kuues» (1883), milles ideaaliks seatakse eesti soost mõisnik. Uus sajand pakubki seesuguse tüübi Kitzbergi Mogri Märdi näol («Kauka jumal»,1909–1912). Ent juba Vilde romaanis «Külmale maale» (1896) näitab peremeheks saanud Virgu Andres, et eestlaste sõna otseses mõttes välja ostetud maad ei jagunud harimiseks kõigile. Maaomandus jagas eestlasedki mitmesse lehte.

Ent maaküsimus pärast Tammsaaret? Proosas nihkuti sajandialguse maakesksuselt maa ja linna vaheliste suhete kujutamisele, taustaks mõistagi 19. sajandi lõpus alanud linnastumine (alevistumine). Maa ja kodu saavad sünonüümiks, nagu näiteks August Mälgu ajaloolises romaanis «Surnud majad» (1926). Eesti külaelu (peremehe kangus vs. sulase kavalus) tuuma tabab humoristlikus võtmes Hugo Raudsepa näidend «Mikumärdi» (1929). Muide, nii ülalnimetatust kui ka Raudsepa näidendist saavad märksõnad üldkeeles.

1940. aastal kaotatakse maa nii füüsiliselt kui ka riigina. Terror käib mitmes järgus, eestlaste küüditamise, maa võõrandamise, ümberjagamise ja kolhoosistamisena. Selle plakatlikuks jäljeks saab 1949 kuriositeedina ilmunud H. Leberechti «Valgus Koordis». Lõhestub ka mõiste «kodumaa» ise. Ühelt poolt tähistab see okupeeritust (Välis-Eestis), kodust ilmajäämist. Eestis endas areneb see eufemismiks «isamaa» asemel. Maa kaotuse, maaelu ja inimelude segipaisatusega seotud traagika, aga ka oludega kohanemised jõuavad kirjandusse alles 1970. aastatel. Otsa teeb lahti Heino Kiik Arve Jommi lugudega, ent monumentaalselt «Tondiöömajaga» (1970). Pöördelise tähtsusega on Viivi Luige «Seitsmes rahukevad» (1985), aga ka Jaan Kruusvalli näidendid «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja». Tammsaarege võrreldav maa-kirjanik on Mats Traat, kelle «Minge üles mägedele» ühendab suguvõsa loo, peremeheks saamise (vägivaldse sunni) ning ühe Lõuna-Eesti talu saatuse 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi 40ndate lõppu.

1990. aastatel ning uuel sajandil saavad maa ja Eesti taas kord üheks, kultuurmaastikud taastuvad, aga maaelu ise muudab vormi või on määratud hääbuma. Üks mu viimaseid vapustavaid lugemisi ongi sellega seotud – Tõnu Õnnepalu «Paradiis» (2009), milles Hiiumaal asuvas Kaleste küla Mäe talus leiab aset «lahkumine paradiisist». See toimub seitsmel päeval kirjutatus, assotsieerudes mõistagi kohe vastupidisega, maailma loomisega. Mitte ainult talu lugu, vaid ka küla lugu ja inimeste lugu, kellest enamik surnud – pikk hüvastijätt maaga, mille paratamatuseks näibki olevat üksildus. «Paradiisi tegelikud muutumised, mida kirjutamisolevikus registreeritakse ja mis nõnda raamatust ilmnevad, on ju õieti troostitud, nukralt perspektiivitud: põldudele on tekkinud paks kulurohi, tühjadest majadest kajab vastu linnulaul ja kõrvalhooned on pea olematuks lagunenud, nende asemel on vaid tühjus ja vaikus, koduloomi ega kartuli- ja heinamaid pole piirkonnas enam ammu,» täheldab Õnnepalu «Paradiisist» uurimuse kirjutanud kirjandusteadlane Brita Melts.

Jah, seda maad, milles inimene oleks legitimeeritud tema vahetu sideme kaudu maainimesena, ei tule enam kunagi. Maal ei ela enam eestlastest kümnendikkugi. Intensiivmajandus maal soodustab paratamatult linnastumist. Isegi kui jäetakse sinna kaugtööd tegema interneti kaudu, ei muuda see inimese ja maa suhet. Maa kaotab oma tõotuse. Või Tõnu Õnnepalu sõnul: «Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm.» Mis jääb, on mälestus ja nimetu igatsus. Veel kord Õnnepalu: «Sest kas Sa tead: ainult selle läbi, et me mäletame, mis oli, kõike seda rasket ja tumedat, me saame näha, kuidas kõik on helge ja kirgas ja kerge.»

Tagasi üles