Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Oja sulin ja mulla mögin ehk mõningaid maamotiive eesti nüüdisaegses pop- ja rokkmuusikas

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maarja Nuut | FOTO: VALDO OTS/Sakala

Pissurott. Kõik kõrvale heida, maale vaid sõida, paa-paparapapaa, laulis 70ndate alguses Ivo Linna ja soovitas inimestel maale sõita, kuna seal võib vaikust leida.

Kevadpühad on käes ja inimestel tekib ikka tahtmine maale minna, kõik kõrvale heita ja maale sõita. Millegipärast tundub mõte lahti sulavast mullast, laulma hakkavast linnust ning voolavast ojast vett joovast tähnilisest hirvest nii vastupandamatu, et imeasi tuleb ära näha. Kuid kõik pole sugugi nii helge – maal on tulnud teha ka rasket tööd, mis halvematel juhtudel võib sandistada , pimedus võtab nii klaustrofoobilise kuju, et viib meelemõistuse, ja on võimalik kohtuda eelajaloolisemat sorti inimestega, kes on püksi pissunud.

Palestiina. Maa on meeldinud veel nii mõnelegi, mitut moodi võime sel puhul rääkida ka 20. sajandi tähtsaimatest filosoofidest Martin Heideggerist või Gilles Deleuze’ist. Palestiinasse tagasi pöördunud juudid asusid elama kibutsitesse ja pidasid ainsaks õigeks eluks just põlluviljelust.

Nende vaenlased Saksamaal, natsid, tahtsid samuti muuta elu linlikumast maalikumaks, et kantaks rahvariideid, pandaks majadele õlgkatused ja elataks kogukondlikult, lugu peeti mõistagi ka põllust ja arhailistest motiividest. Linn seostus kosmopoliitsuse ja juurtetusega, seal ajasid nende arvates oma asju kommunistid ja juudid.

Martin Heidegger kaevul / Foto: kuvatõmmis

Pingeväli. Pop- ja rokkmuusika on olnud pigem linlikud nähtused, tõmbega automatiseerumise, võimendamise, paljundamise ja vahendatuse poole. Kuna ajaloo liikumistes on peetud tuntavaks edasi-tagasi võnkeid, on sellised tendentse olnud võimalik märgata ka popfantaasiate puhul – 60ndate lõpu masinaprogressile järgnes maandumine 70ndate folkpastoraalias, ka idees «small is beautiful», millest tuleb juttu edaspidi.

Solvang. Praegusaegse Eesti maapiirkonnad on suhteliselt tühjad – asulad on tontlikud nagu ka inimesed. Kui oma kodukandis Luual jalgsikäigu ette võtan, kohtab inimesi väga harva, enamik lebab tõenäoliselt tuimalt oma arvutiekraanist, telerist ja ehk ka alkoholist loodud kunstliku paradiisi rüpes.

Sellisest mõnusast sumisevast mullist väljujale võib linnulaul oma bioloogilises nõudlikkuses tunduda isegi solvanguna. Kes teab, võib-olla peitub just sellises tuimuses meie tuleviku väetis? Kord pidasin plaani hakata kirjutama romaani maaelust, teemadeks televisioon ja postimüügikataloogid.

Mittelinn. (Eesti) tänapäeva popmuusika puhul on maaelumotiivide täpne väljajoonistamine seotud teatava riskiga. Aga kes ei riski, see šampust ei joo, teatab klišee.  Ja kuivõrd võimegi leida eest otsejoones maamuusikat, vaid pigem abstraktsemat mitte-linna ihalemist? Kuna mainitud fantoomelu kiputakse elama, siis on ka n-ö maa representatsioon muusikas pigem kaudne, toimib läbi mitmesuguste filtrite ning murdumisjoonte, läbi fantasmide, müütide ja pseudomüütide.

Ma ei tea ühtegi laulu konkreetsetest maatöödest, nagu sõnnikuviskamine, kartulipanek, põhurullimine, lehmale heina etteandmine jne, küll aga näiteks laulavad Jakob Juhkam ja Els Himma eelmisel aastal ilmunud pastoraalses laulus «Õhtune karjamaa»: «...kuidas karjane vihkab loomi, kuid ta silmad on hellad.» Mina küll ei usu, et karjasel, mis vist nüüdseks on ka pigem surnud amet, silmad kuigi hellad on. See on väga tüütu töö. Maaelu kui mitte tahe, vaid kujutlus.

Süldimuusika. Millegipärast seondub maaeluga kiiremas korras ka süldimuusika. Olen kuulnud maainimesi (võin nii öelda, sest olen ise ka maainimene) rääkimas, et «meil esineb täna seal kohviklubi õhtul bänd».

Mis mõttes bänd, küsin. Saan teada, et bändiks nimetatakse duot, mis koosneb süntesaatoriga mehest ja laulvast naisest. Vaatasin TV3 saadet «Rahvabänd», kus mõõtu võtsid kaks bändi, üks oli süntesaatorikeskne ja teine pillikeskne (neli meest), pillikeskne bänd osutus minu meelehärmiks, sest hindan sünteetilist rohkem, küll paremaks, kuid samas mõjus ka kohatumalt.

Milleks raisata, võiks küsida alati praktiline maainimene, milleks maksta neljale inimesele, kui saab näiteks ka kahega hakkama.

Olid ajad ehk Suveniiri legend Heldur Jõgioja omal ajal ALO TV stuudios süntesaatoril musitseerimas / Foto: kuvatõmmis

Bluus. Kui bluusiuurijad läksid 20. sajandi esimeses pooles USA maapiirkondadesse autentset bluusi otsima, leidsid nad pigem eest omas mahlas esitatud tuntud ja populaarsete laulude motiive. Küsimus, mis on päris, on alati hea küsimus, ainult et mida sellega ette võtta, on küsimusena veelgi teravam.

Rukis. Ühel A. Tõnso veetud plaadifirma Ulmeplaatide kogumikul ilmus kunagi lugu artistilt nimega Rukis. Olen hiljemgi tema kohta materjali otsinud, aga pole leidnud. Aga võib-olla polegi sellist asja olnud, internet ei ütle midagi.

Mets. Omamoodi arhetüüpseks maabändiks oma paganlike teemadega tahaks pidada Metsatöllu. Nemad seostuvad juba ainuüksi nime poolest vana hea hundi kujundiga ja hunt on ikka kehastunud metsikut vabadust, metsavabadust.

Meenutagem  siinkohal «Nukitsamehe» filmi väga piltlikku eristust metsa struktureerimatuse ja põllu struktureerituse vahel, kus see piir oli väga maagiline ja ligitõmbav, aga seda järsem ja fataalsem. Nii et mets ja põld – need kaks maaelu reaaliat – tuleks ära eritleda ja käsitlusse võtta. Miks mitte rääkida mingisugust sorti metsaelust ka ansambli Loits puhul.

Väike vahelepõige. Tuttav käis Soomes ja keegi Soome metalimees tuli ligi ja küsis, kust olete. Kuulnud, et Eestist, vastas ta: «Jaa, Metsatöll ja Loist.» Vennasrahvas soomlane tegi küll nimega pisut anagrammi, kuid Loits on oma flakʼn’rolliks nimetatud rokkmuusikas kas idealiseerinud või pseudoidealiseerinud II maailmasõja aegseid leegionimehi. Nende muusika on meid mõtetes viinud näiteks Sinimägedesse ning muudesse rindekolletesse, kaevikute ja kiivrite maailma, võib-olla ka Elmo Nüganeni filmide maailma. Selles on verd ja selles on mulda. Vere kutse kohustab, nimetas Loits oma 2004. ilmunud plaadi.

Saun. Põlvast pärit Winny Puhh pani oma 2010. aastal ilmunud plaadi «Brääznik» kaanele Toomas Kuusingu teose, mis kujutas siga ja kitse «sulle-mulleks» nimetatava kahemehesaega kärbseseent saagimas, kust omakorda pistab pea välja konn. Salvestasid nad seda plaati kusagil saunas Läti piiri ääres. Winny Puhhi muusikas on psühhedeeliat ja absurdi, selles on positiivse korrastamatuse ilminguid.

Kas selles on maa-vaibi? Ikka on. Toomas Kuusingugi teose, mitte küll selle, aga ühe teise, avastasin kunstnike liidu aastanäituselt kunstihoones, mis oli pühendatud maaelule selle eri vormides.

Winny Puhhi Braazniku kaas / Foto: kuvatõmmis

Siga. Siga on väga oluline. Kodusiga tuhnib aedikus, metssiga tuhnib põllul. Ainus Eesti mulle teadaolev seateemaline poplugu tuleb aastast 1996, esitajateks Cool D, varalahkunud grillmeister Sämm ja artist nimega S.I.G.A, lool pealkirjaks «Seatapu lugu» ja selles sõnum: «Lahti lendab laudauks / meie Sämmiga lähme tapma siga.»

Huvitav kultuuride kokkupõrge või õigemini sujuv mutatsioon toimus mõni aasta tagasi, mil nägin «Aktuaalse kaamera» uudistes lugu, kuidas keegi metssiga oli kogemata viljastanud kodusea ja neil sündisid sellised mõnusad põrsad.

Soorebased. Maa on psühhedeelne, psühhedeelia tähendab moondunud tajuilma, taju uste avanemist. Maal on tajud sageli moondunud ja kaugused tunduvad petlikud. Räägitakse ka, et maagilisi seeni ja LSDd on mõtet ainult maal teha, maa andvat teadvusele parema võimaluse avarduda, läbi kasvada. Ka alkoholijoove on maal teistsugune, nõnda pohmell.

Vaiko Eplik on oma plaadi «Nõgesed» kaanele pannud pildi, kus ta seisab, vikat käes, põllul – selles on eesti gootikat kõige ervinõunapuulikumas võtmes. Žanrimääratlusena on plaadile segaduse vältimiseks märgitud «Rapla soul». Rapla pole küll otseselt maa, küll aga mitte ka (Tal)linn, imaginaarne geograafia. Soul on pigem urbanistlik žanrimääratlus, nii et seda enam too «Rapla soul» sinna sobib. Ühes Epliku tuntumas laulus «Soorebased» jõuame omadega sohu. Soo kui midagi arhi-psühhedeelset, vajuv ja võluv maastik, üks võluvamaid.

Vaiko Eplik- Nõgesed (2014) / Foto: kuvatõmmis

Kalamaja. Kalamaja piirkond Tallinnas seostub hipsterliku postidentiteedi, ökoga, majandusteadlase E. F. Schumacheri teosest 70ndate alguses ideoloogilise markerina kasutusele läinud lööklausest «small is beautiful», millega tähistati püüet loomulikuma elu poole.

Kui ütled «maa», mõtled ka folkmuusikat, mõtled rahva ja pärimuse peale. Folkmuusikagi on võtnud ajaga kaasas käia, sest miks ta ei peaks. Praeguse aja Eesti enim räägitud folkartistid on Curly Strings, Maarja Nuut ja Trad.Attack.

Kuulus ja nüüdseks maal elav elukunstnik ja kirjamees Alex Lepajõe ütleb intervjuus, et maal elab kas rikas või romantik. Maaelanikku tema käsitluses võib pidada kuidagi kunstlikuks või ebanormaalseks seisundiks, eluks vajalik raha saabub talle kinnisvaraärist Tallinnas.

Curly Strings on selline läbi firmapeo filtri lastud ökoutoopia. Maarja Nuuti olen ma Kalamaja vahel liikumas näinud, aga tema muusika oma transilikes luuperikordustes on kõige rohkem see, mille kohta Miles Davis 70ndatel ütles «Yesternow» ehk eilepraegu. Selles on maavaibi, selles on folki. Kalamajaga pole sel suurt midagi pistmist. Trad.Attack on nagu Kalamaja, linna tekkinud mitte-linn, semiootiline ei-kellegi-ja-kõigi-maa.

Teksti kirjutades on konsulteeritud Tõnis Kahuga

Tagasi üles