Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ärge lammutage vana teatrit veel

Teatrikriitiku hinnangul on Tallinna Linnateatril «oli kah» aastad

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Elmo Nüganen | FOTO: Raigo Pajula

Möödunud teisipäeval ilmunud Tallinna Linnateatri näitleja Henrik Kalmeti intervjuu «Tallinna Linnateatri bränd on tugevam kui sisu» lõi pirrud mitmel otsal lõkendama. Eesti peavoolu kultuuris ja kultuuriajakirjanduses tavatu otsekohesusega pani Kalmet oma diagnoosi koduteatri hetkeseisule: linnateater on mandumas, peanäitejuht Elmo Nüganen tõrjub muutusi, näitlejate pink on pikk, aga väärilist tööd napib ja teatrist on saamas hoolekandeasutus. Plahvatas üks seesugune – õnneks mitte liiga sage – teatriskandaal, mis ületas Delfi künnise ja ajas kommijad tagajalgadele. (Muidugi mõista kandis loo ümberjutustus portaalis palju löövamat pealkirja.)

Alljärgnev ei ole vastulause Kalmetile, vaid subjektiivne pilk Tallinna Linnateatri hetkeseisule, mis tugineb üksnes vaatajakogemusele ega oska kuidagi mõõta lava taga valitsevat temperatuuri.

Bränd ja sisu

Käiakse, sest linnateater on bränd, kvaliteedimärk, tuttav ja turvaline, professionaalne ja enese vastu nõudlik. Nagu Ecco kingad või Miele kohvimasin – kirtsutad ehk natuke nina, et selle kevade mudel on kuidagi tädilik ja moetu, aga nahk ei rebene ja piim on alati vahus.

Tallinna Linnateater on kahtlemata bränd, tugev ja kindel kaubamärk, mida vaataja usaldab. Sellest annab tunnistust iga kuu esimesel kuupäeval kell üksteist algav sprint piletitele, mis suudab juba mitu aastat kokku jooksutada ka Piletilevi paljunäinud serverid. Muidugi on üks põhjus väikesed või suisa tibatillukesed saalid. Samas tasub sedagi käibetõde kontekstis vaadata, sest tegelikult on linnateatri kahes suuremas saalis – nii Põrgu- kui Taevalaval – vaatajakohti rohkem kui Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Lisaks mängitakse keskmisel õhtul vähemalt kahes saalis ja 2015. aasta statistika järgi käis Linnateatris 80 000 vaatajat. Ilmselt on nende hulgas muljet avaldav hulk inimesi, kes tulevad sinna küll lihtsalt märki maha jätma ja prestiiži pärast. Teisalt on arv siiski liiga suur, et rääkida kitsast snoobide seltskonnast. See on lauluväljakutäis inimesi, kes on nõus aasta aasta järel Laiale tänavale tulema.

Käiakse, sest linnateater on bränd, kvaliteedimärk, tuttav ja turvaline, professionaalne ja enese vastu nõudlik. Nagu Ecco kingad või Miele kohvimasin – kirtsutad ehk natuke nina, et selle kevade mudel on kuidagi tädilik ja moetu, aga nahk ei rebene ja piim on alati vahus.

Ja just selle kindluse on Elmo Nüganen ja Raivo Põldmaa Tallinna Linnateatrile kinnistanud. Vaataja ostab kinnisilmi pileti, sest ta pole petta saanud. Publik, kelle Nüganen 1992. aastal «Romeo ja Juliaga» ära tinistas, on neis saalides kahekümne viie aastaga näinud häid, väga häid, erakordseid, keskpäraseid ja «oli kah» lavastusi. Aga teda ei ole kunagi alt veetud, ära ehmatatud või segadusse aetud. Tallinna Linnateatri tuum – psühholoogiline teater, ansamblimäng, tugev dramaturgiline aluspõhi – on paigas. Ootuspärane. Vahel kombatakse raamide piire, minnakse füüsiliseks nagu «Melujanus» või vastupidi, verbatim dokumentaalseks nagu «Varesele valus...», aga ikkagi oma laadi säilitades. Psühholoogilise pühalikkusega.

Elmo Nüganen oma viimase lavastuse, 31. mail 2014. aastal esietendunud lavastuse «Igatsus» proovis. / Siim Vahur

Samas pole saladus, et viimased aastad pole Tallinna Linnateatrisse toonud kunstilisi üllatusi või säravaid tippe. Ja olgu teatriauhinnad või nominatsioonid pealegi alati ja paratamatult subjektiivsed, on siiski märgiline, et hulk hooaegu järjest pole linnateatril olnud asja parimate lavastuste või parimate lavastajate kategooriatesse. On olnud «oli kah» aastad.

Nii et bränd on siin ja praegu tugevam kui sisu. Praegu ei ole Tallinna Linnateatri tipphetk. Siin töötab ilmselt üks Eesti kõige paindlikum ja võimekam, tuntum ja tunnustatum näiteseltskond, kuid nende väljund ei ole eesti kõige elusam teater. Linnateater aprillis 2017 on turvaline ja kindel, aga liiga sageli ka igav, pidetu, keskpärane.

Varvara Pavlovna roll lavastuses «Igatsus» tõi Anne Reemannile 2015. aasta teatripreemiatel parima naispeaosatäitja tiitli, fotol Anne Reemann ja Rain Simmul. / Siim Vahur

Inimene ei muutu

Noorena oleme me veendunud, et ajaarvamine algab meie saabumisest, ütles Elmo Nüganen pisut üle kümne aasta tagasi linnateatri 40. juubelile pühendatud saates. Ja lisas – hoopis lihtsam on seada eesmärk jõuda kümne aastaga tippu, kui järgmised kümme aastat seal püsida.

Elmo Nüganeni ja Raivo Põldmaa linnateater on püsinud absoluutses tipus 25 aastat. Inimelus on see metsikult pikk aeg. Teatrielus aga röögatult pikk. Voldemar Panso, noorsooteatri looja, legend, töötas siin viis aastat. Mikk Mikiver – ka viis. Kalju Komissarov – kaksteist.

Ja siis tuli aasta 1992. Mahajäetud, üsna nutuses seisus noorsooteater tõusis fööniksina tuhast. Sest tuli idealistlik ja ideedega Nüganen. Tegi paljudele haiget. Lõi inimesi minema, ajas pildi uppi, tegi oma teatri.

Järgnesid uskumatult vinged aastad, metsik ülestöötamine: igal hooajal sündis midagi toonases eesti teatris enneolematut. Üksüheselt nooruskirglik «Romeo ja Julia», pööraselt vaatemänguline «Kolm musketäri», inimhinge käristav «Pianoola», aristokraatlikult peen «Arkaadia», rämedalt groteskne «Kolmekrossiooper». Nüganen oli tippvormis, tema kõrval särasid Šapiro, Kalmet, Rohumaa.

Aasta lavastus «Meie, kangelased», aasta lavastaja Elmo Nüganen, aasta parim meeskõrvalosatäitja Andrus Vaarik. «Meie, kangelased» esietendus 2009. aasta 7. mail. / Siim Vahur

Ajas tagasi vaadates: Elmo Nüganen oli toona 30. Lavakooli lõpetamisest oli möödas ainult neli aastat. Tal olid ette näidata laineid löönud «Kajakas» ja «Ivanov». Ning muidugi legendaarne «Armastus kolme apelsini vastu». Nõiad lendavatel luudadel olid juba kohal.

Seda võimsust, oma asja põhjani armastamist, millega Nüganen noorsooteatrisse tuli, kohtab üliharva. Nõudlikkust enda ning teiste suhtes. Mis on vist alati ka julm. Ei keskpärasusele, ütlesid musketärid. Ja Elmo.

Uus hingamine, muidugi!

Ei tea teatrimaailmas inimest, kes ütleks, et eesti teatri seis on hiilgav. Vaatame tõele näkku: lavastajate liidul on 98 liiget. Nende hulgas jagub ühe käe sõrmedel tegijaid, keda otsitakse ja nõutakse, kelle iga lavastusettepanek sobiks mitmele riigi- või erateatrile. Noori plahvatuslikke särajaid, isikupäraseid uusi tulijaid ei ole. Kellelgi õnnestub midagi, miski läheb täppi, ent olgem ausad, eesti režiis on kitsas käes. Alustekstita rühmatöö on moes, väga andekate puhul see vahel töötab, aga lavastajaid, kes oskavad näitemängu lugeda, siis veel loo mängima panna, näitlejale ülesande anda, kellel on käsitööoskust, napib väga. Vene teatrikorüfee Anatoli Efrose sõnadega: «Professionaal ütleb – tuli välja, nagu tahtsin. Amatöör ütleb – nagu välja tuli, nii tahtsingi.» Meil kehtib liiga sageli too teine ütlemine.

2014 Aasta lavastaja tiitli saanud Madis Kalmeti tööde seas hinnati ka lavastust «Kassirabal». Fotol näitlejad Anne Reemann, Piret Kalda, Anna Aurelia Kangur, Priit Võigemast, Ursula Ratasepp, Allan Noormets, Kalju Orro ja Külli Teetamm / Siim Vahur

Praeguse linnateatri trump on näitlejad. Kõik isemoodi, kõik tuntud. Juba sõnapaar «linnateatri näitleja» on kvaliteedimärk. Ilmselgelt on Kalmetil õigus, et trupp on liiga suur. Osalt väga kehvasti kasutatud. Aastaid huvitava tööta, samas ikka valmis ja ootel. Positiivselt vaadates: hää, et inimestel on töökoht. Teisalt – ega tiksumine ole näitleja loomuses. Ta ei taha niisama palka võtta, ta tahab mängida, publiku ette astuda. Kui koduteater piisavalt ei rakenda, võetakse vastu kõik muu.

Ses mõttes on meie teatrisüsteem justkui Tšehhovi näitemängust pärit: riigi leib on nigel, aga kindel. Samas sünnib riigiteatrite näitlejate najal tohutu hulk era- ja väikeprojekte ning ses suhtes on eesti teatrid olnud väga paindlikud. Ehk liigagi paindlikud. (Ka Henrik Kalmet ütleb ju intervjuus, et Tallinna Linnateater on Kinoteatrile omamoodi turvapadi, kindel seljatagune.) Aga mis siis oleksid alternatiivid? Näitlejate sunnismaisus ühe teatri küljes – et mängid ainult siin? Truppide kaotamine üleüldse ja totaalne vabakutselisus? Arutada muidugi võib, aga ärme otsustame seda kiirkorras ja kobareelnõuna.

Läbikukkumise kiituseks

Tallinna Linnateatri kuklas tiksuv kell on teadmine, et Elmo Nüganeni viimasest esietendusest, «Igatsusest», saab kohe mööda kolm aastat. Trupp, teater ja vaataja vajavad suurt ja ühendavat lavastust, mis tooks kokku ja kütaks kirgi. Aiman, et Elmo Nüganenil võib olla seda hirmraske teha, kui hetkel ei haagi, pole õiget materjali või lahendust. Ent positsioon nõuab. Ja latt on hirmkõrgel. Aga võib olla peaks selle kodurahu huvides kasvõi maha ajama. Lihtsalt katsuma parimat. Mikk Mikiver ütles omal ajal rasked ja kuldsed sõnad: läbi kukkuda võib alati, seda ei tohi karta.

Tallinna Linnateatri kõige uuem lavastus on hetkel «Macbeth», kus peaosa mängib Postimehele avameelse intervjuu andnud näitleha Henrik Kalmet. / Siim Vahur

Tagasi üles