Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jaan Tooming: kas nüüd on kääbuslavastajate sajand?

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jaan Tooming | FOTO: Margus Ansu

KÄÄBUSED JA HIIGLASED

Aeg on halastamatu ja teater ajutine nähtus. Filmituna ei anna ka kõige maagilisem etendus tõeliselt edasi seda lumma, mis tekib näitlejate ja vaatajate kohtumisel. Teatriajaloos on nii tõelisi kui pseudolegende. Ja ikkagi saab takkajärele väita, et 20. sajand kuulus hiiglastest lavastajatele: Strehler, Mnouchkine, Meierhold, Tairov, Vahtangov, Ronconi, Barrault, Copeau, Peter Hall jpt...

Kas nüüd on kääbuslavastajate sajand? Ei me tea veel, sest sajand alles algas, kuid juba räägitakse, et suurte lavastajate aeg on läbi. Jälle on näitlejate aeg, nagu seda on olnud teatri sünnist pääle. Kas lavastajate ilmumine 19. sajandi lõpus oli hoopis anomaalne nähtus teatrimaailmas?

Kui uskuda Stanislavski arvamust, et lavastaja sureb näitlejas, siis kuulutas ka tema, et lavastaja polegi nii tähtis kui näitleja. Ja tõesti, ei saa ilma näitlejata teha teatrit, olgu see teater igerik või vägev. On olnud lavastajaid, kes loonud oma teooriad – Stanislavski, Brecht. On olnud vägevaid lavastajaid, kes ei loonud koolkondi, sest olid ise nii unikaalsed ja jäljendamatud. Suur talent ei jää vaka alla kunagi, kui just pole totalitaarne riik, kus iga uus mõte juba eos lämmatatakse. Kus vähegi vabadust, seal saavad ka andekad areneda, ja lõpuks sünnib legendaarne hiiglane-lavastaja. Neist üks on veel eluski: Peter Brook.

Aga kui vaatame meie teatrielu praegu, siis ei ole tõesti suuri lavastajaid, on kääbused, kes piiksuvad, mitte ei tõsta tormi. Ja siis tulebki jakuudi lavastaja Potapov ja lööb konnatiigi lainetama - ja jälle resultaat, mis viib eesti teatri maailma.

Küllap on tõelise lavastaja märk ka see, et tema kutsumus avaldub juba väga varakult. Peter Brook näiteks hakkas juba ülikoolipäevil lavastama. Nüüd juba rohkem kui 90 aastat vana, aga ikka veel teatris. Miks pole aeg teda muserdanud ja ära neelanud, kui terve rida hiiglasi on kadunud Hadesesse, ei me tea seda. Jah, lavastaja töö on kutsumus...

Ja nüüd räägitakse Eestis lavastajate koolitamisest. On lavastavaid näitlejaid ja lavastajad, kes kunagi ise pole kaasa mänginud. Oli varem ja juhtub ka praegu, et lavastaja mängib peaosa. Nimetatud hiiglane Peter Brook aga pole kunagi mänginud näitlejana. Nii et ikkagi ei olene resultaat täiel määral sellest, kas lavastaja ise on näitleja või ei.

Meie lavastajad on tavaliselt ise näitlejad, kuid leiame ka suure erandi: Tiit Ojasoo. Tema etendusi on nähtud mujalgi Euroopas, need on pääsenud meie seisvast konnatiigist avaramasse maailma. See, et teda represseeriti isikliku konflikti pärast, on muidugi totter.

Aga kui vaatame meie teatrielu praegu, siis ei ole tõesti suuri lavastajaid, on kääbused, kes piiksuvad, mitte ei tõsta tormi. Ja siis tulebki jakuudi lavastaja Potapov ja lööb konnatiigi lainetama – ja jälle resultaat, mis viib eesti teatri maailma.

Aga mida siis saab õpetada lavastajale? Eks lavastajate traditsioone, erinevate näidendite erinevaid tõlgendusi, näitleja töö olemust ja kõiki komponente, mis lavastusega kaasnevad: valgus, dekoratsioon, rekvisiit, muusikaline kujundus. Hiiglane-lavastaja valdab neid kõiki ja superhiiglane paneb ise kõik need komponendid kokku või vähemalt annab kõike ühendava nägemuse. Just lavastuse terviku tabamine ja kõikide komponentide uudne lahendus ongi vägeva lavastuse sünni juures tähtis.

Ja kui lavastaja on ka uudse mõtlemise ja ellusuhtumisega, siis on enam-vähem kindel, et ta ei vali oma ideede väljendamiseks iganenud ja trafaretseid vahendeid. Ja nii peaksime olema ka meie kannatlikud ning vaikselt töötama, kuni kord ehk ikkagi ka sel sajandil kääbuste sekka sünnib hiiglane või koguni mitu. Ja siis on eesti teatris kuldaeg, mida meenutavad ka tulevased põlved peale neid.

Tagasi üles