Millega üllatab Eesti tänavusel Veneetsia biennaalil? (1)

Heili Sibrits
, kultuuritoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestit 2017. aastal Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik Katja Novitskova.
Eestit 2017. aastal Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik Katja Novitskova. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Mai alguses avatava Veneetsia biennaali Eesti paviljoni näituse «Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud» taga on kunstnik Katja Novitskova ja kuraator Kati Ilves. 13. maist kuni 26. novembrini Veneetsias Accademia silla juures Palazzo Malipieros avatud näituse tegemiseks on kultuuriministeerium eraldanud 160 000 eurot.

Näituse pealkiri on laenatud Ridley Scotti 1982. aastal linastunud kultusulmefilmist «Blade Runner» ja lause «kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud» ütleb humanoidrobot Roy Batty oma silmade autorile. «Inimeste poolt masinatele antud silmadega näeme kõrgemale, kaugemale ja sügavamale, peale mikronägemise on meil nüüd võimalik näha maailma hoopis teisiti, näiteks näeme vee all toimuvat, oma planeeti kosmosest,» selgitab Eestist pärit, kuid praegu peamiselt Berliinis elav kunstnik Katja Novitskova.

Eesti tänavune väljapanek mõtestabki nüüdisaja digikultuuri, vaadates sellele tagasi ulmelisest tulevikunägemusest, mil maailma niisugusena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas. Katja Novitskova soovib oma näitusega küsida, milline on uus kõrgtehnoloogiline reaalsus, kus me tänapäeval elame, kas päriselu ongi ulmefilm ja tulevik on praegu.

Teisipäeval toimunud avalikul esitlusel sai Novitskova oma töödest ja plaanidest vaid rääkida, sest ekstra Veneetsia biennaali tarvis loodavad teosed alles valmivad. «See on protsess, mis kestab avamiseni, ja just see teebki selle töö huvitavaks,» tunnistab Novitskova.

Novitskova tahab vaatajates tekitada ebamugavust. «Kui inimene tuleb Veneetsiasse, naudib seda ilusat linna, siis ma soovin, et ta tunneks meie paviljonis, et Veneetsia ja kogu maailm on praegu tegelikult kriisis.»

Veneetsias Accademia silla juures olev Palazzo Malipieros on Eesti näituste toimumispaik juba kolmandat korda. Sel aastal näeb Eesti paviljon kunstniku sõnul välja nagu korter, kus filmitakse ulmefilmi, tema loodud kunst on aga rekvisiidid. «Inimene tuleb sisse, näeb ruumis loomi või asju, mis tekitavad hirmu. Minu eesmärk on saavutada vaatajas õige meeleolu. Ma ei taha rääkida, vaid vaatajat emotsionaalselt mõjutada.»

Näitusekülastaja ees rullubki lahti maailm täis elavaid masinaid, sünteetilisse materjali vangistatud mustreid ning piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest. Näitus peaks toimima ajakapslina: sünteetilise vaigu sees paiknevad tänapäeva visuaalsete artefaktide fossiilid, mida uuritakse alles kauges tulevikus, mil maailma niisugusena, nagu seda tunneme, ei ole enam olemas.

Katja Novitskova nendib, et kliimamuutused toovad kaasa Veneetsia kadumise. «See on banaalne lause, kuid kõik on ajutine. Ajalukku jääb vaid fossiil. Võiks öelda, et  Veneetsia on juba fossiil. Nagu ka Veneetsia biennaal, see vana struktuur, ja aina enam küsitakse, kas on üldse mõtet sellist suurt näitust korraldada.»

Näitust saatvas pressitekstis seisab: «Tehnoloogia on avardanud inimese nägemisvälja ja andnud selle võime kõigile teistelegi. Lisaks sellele, mida vaatab inimene, on olemas visuaalsed mustrid, mis pärinevad suuresti neid mustreid töötlevate ja «vaatavate» masinate ja algoritmide omavahelisest suhtlusest, millest vaid osa jõuab inimsilmani. Just need «nägevad masinad» kogevad maailma tihti meie eest esimesena. Andmebaasid on talletanud hoomamatus mahus informatsiooni visuaalsel kujul – alustades viimase kolmekümne aasta kõigi peamiste tormimustrite satelliitkujutistest ja lõpetades inimnägude ning DNA-ahelatega. Iga päev salvestub andmepanka miljoneid loodete ultraheliuuringuid ja magnetresonantstomograafia 3D-kujutisi. On visuaalsete suurandmete ajastu.»

Salvestatud visuaalidega Katja Novitskova töötabki. Kunstnik ütleb enda kohta, et ta on filtreerija. «Ma pole fotograaf, maalija, ma olen inimfilter,» nendib kunstnik ning selgitab: «Leian veebist foto, pilte on veebis sadu tuhandeid, aga mina valin välja selle pildi, mida vajan oma mõtete-ideede, oma maailmavaate vahendamiseks.»

Palazzo Malipieros asuv Eesti paviljon peaks Katja Novitskova sõnul mõjuma korterina, kus filmitakse sci-fi ulmefilmi. Näitusekülastaja ees rullub lahti maailm täis elavaid masinaid, sünteetilisse materjali vangistatud mustreid ning piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest.
Palazzo Malipieros asuv Eesti paviljon peaks Katja Novitskova sõnul mõjuma korterina, kus filmitakse sci-fi ulmefilmi. Näitusekülastaja ees rullub lahti maailm täis elavaid masinaid, sünteetilisse materjali vangistatud mustreid ning piltskulptuure geneetiliselt muundatud eluvormidest. Foto: Katja Novitskova
Foto eine lõpetanud jääkarust sümboliseerib Katja Novitskova sõnul meie verist maailma. «Tulevik tuleb verine. Praegune hetk on ka verine.» Paviljoni külastavas inimeses tahab kunstnik tekitada ebamugavustunnet ja teadmist, et maailm on kriisis.
Foto eine lõpetanud jääkarust sümboliseerib Katja Novitskova sõnul meie verist maailma. «Tulevik tuleb verine. Praegune hetk on ka verine.» Paviljoni külastavas inimeses tahab kunstnik tekitada ebamugavustunnet ja teadmist, et maailm on kriisis. Foto: Katja Novitskova
Näituse tunnusvisuaal on öine jäädvustus leopardist. Katja Novitskova: «See loom juhtus juhuslikult ühel öösel kaamerast mööda minema ja nüüd ma võtan selle foto, niisuguseid fotosid on veebis tuhandeid, ja muudan selle fossiiliks, fotoskulptuuriks, et see leopard jääks ajalukku.»
Näituse tunnusvisuaal on öine jäädvustus leopardist. Katja Novitskova: «See loom juhtus juhuslikult ühel öösel kaamerast mööda minema ja nüüd ma võtan selle foto, niisuguseid fotosid on veebis tuhandeid, ja muudan selle fossiiliks, fotoskulptuuriks, et see leopard jääks ajalukku.» Foto: Katja Novitskova
Küborgloomad ehk laboriloomad – kärbsed, ussid, hiired, aga ka bakterid – on Katja Novitskova huviobjektid. «Nad on tehisloomad, mida me enda jaoks geneetiliselt muudame. Näitusel tuleb neist palju pilte, sest ökoloogilise orjuse teema on mulle problemaatiline,» seletab kunstnik.
Küborgloomad ehk laboriloomad – kärbsed, ussid, hiired, aga ka bakterid – on Katja Novitskova huviobjektid. «Nad on tehisloomad, mida me enda jaoks geneetiliselt muudame. Näitusel tuleb neist palju pilte, sest ökoloogilise orjuse teema on mulle problemaatiline,» seletab kunstnik. Foto: Katja Novitskova
Katja Novitskova leidis selle fossiili teismelisena Piritalt. «See on minu autoportree. Mikroperspektiivis olen noor naine Eestist, olen sündinud Nõukogude Liidus, olen kasvanud Lasnamäel, aga makromõõtmes vaadeldes võib minustki saada kunagi fossiil.»
Katja Novitskova leidis selle fossiili teismelisena Piritalt. «See on minu autoportree. Mikroperspektiivis olen noor naine Eestist, olen sündinud Nõukogude Liidus, olen kasvanud Lasnamäel, aga makromõõtmes vaadeldes võib minustki saada kunagi fossiil.» Foto: Katja Novitskova
Foto: Katja Novitskova

Selle foto sai Katja Novitskova ühelt veebileheküljelt, mis näitab reaalajas CO2 liikumist. «Me näeme oma silmadega, aga näeme maailma ka masinatega. Masinad näitavad maailma meile hoopis teises perspektiivis. Meie arusaam planeedist tuleb neist masinatest. Ma püüan alati mõelda kahes perspektiivis.»

Sõna «colonized» (eesti keeles koloniseeritud) on Katja Novitskovale väga oluline sõna. «Mind huvitab, kuidas liigid koloniseerivad oma keskkonda, me ei tea, kummad me oleme, kas koloniseerijad või vastupidi.»
Sõna «colonized» (eesti keeles koloniseeritud) on Katja Novitskovale väga oluline sõna. «Mind huvitab, kuidas liigid koloniseerivad oma keskkonda, me ei tea, kummad me oleme, kas koloniseerijad või vastupidi.» Foto: Katja Novitskova

Katja Novitskova

Katja Novitskova on Eesti päritolu kunstnik, kes töötab Amsterdamis ja Berliinis. Tema teosed on äratanud rohkesti rahvusvahelist tähelepanu – need on jõudnud näiteks New Yorgi MoMAsse (2015) või Berliini biennaalile (2016). Tema 2010. aastal alustatud projekt «Post-internet Survival Guide» oli üks esimesi populaarses post-internet-stiilis kunstiteoseid. Novitskova looming paikneb visuaalkultuuri ja ulme ristpunktides, tuues selgelt välja, kuidas sci-fi-fantaasiatest on nüüdseks saanud igapäevane tegelikkus. Selle asemel et kommenteerida vaadeldavat hetke, muudab kunstnik need andmete visuaalsed kehastused kõikehõlmavaks keskkonnaks, mis kujutab võimalikku tulevikumaailma.

Kati Ilves

Kati Ilves on kohalikule publikule tuntud eeskätt Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kuraatorina. Ta on kureerinud mitut viimaste aastate mõjukamat näitust Eestis: Merike Estna isikunäitus «Sinine laguun» ja rahvusvaheline maalinäitus «Mina kui maal» (koos Estnaga, 2014) Kumu kaasaegse kunsti galeriis. Tema hiljutiste näituste hulgas on Neeme Külma, Krista Möldri ja Taavi Talve loomingul põhinev «Arhiivi ja arhitektuuri vahel», aga ka vene-leedu kunstniku Vladimir Tarasovi soololoomingu käsitlemine Kumu helikunstile keskenduvate praktikate programmis. Praegu täiendab ta end kuraatoriõppes Amsterdamis mainekas de Appeli kunstikeskuses.

Veneetsia biennaal

1895. aastast toimuv Veneetsia biennaal on vanim ja suurim rahvusvaheline kunstifoorum. Eesti osaleb oma paviljoniga Veneetsias alates 1997. aastast. 2017. aasta paviljon on üheteistkümnes. 57. rahvusvaheline Veneetsia biennaal toimub 13.05.–26.11.2017. Eesti osalemist Veneetsia rahvusvahelisel biennaalil korraldab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja rahastab Eesti Kultuuriministeerium.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles