Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Meshell – vaba kui lind

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Meshell Ndgeocello | FOTO: Jazzkaar

Michelle Lynn Johnson, tõeline multitalent nii muusikas kui ka kunstis, võttis endale juba 17-aastaselt suahiilikeelse nime, mis väljendab siiani tema identiteeti – Ndegeocello ehk «vaba kui lind». Maailm tunneb teda Meshell Ndegeocellona, neo-souli liikumise ühe käivitaja ja ühiskonnaaktivistina, kes on välja andnud 11 sooloalbumit ja olnud nomineeritud 10 korral Grammyle. Tema muusikas seguneb kirev palett erinevad stiile funky’st rokini ning ta kõlab alati värske ja üllatuslikuna.

Tänavu Jazzkaarel esinev Meshell Ndegeocello jõudis kuulajate teadvusse esimest korda 1990ndate alguses looga «If That’s Your Boyfriend (He Wasn’t Last Night)». 14-aastaselt basskitarri avastanud Ndegeocello on nõutud bassist, helilooja, ansamblijuht ja laulja. Koostöö on viinud ta kokku maailma vägevatega Rolling Stonesist, Prince’ist, Herbie Hancockist Madonna, Chaka Khani ja Alanis Morrissette’ini, kui nimetada vaid üksikuid.

Berliinis sündinud ja Washingtonis muusikuteed alustanud Ndegeocello on ka suurepärane arranžeerija, mille tunnistuseks on muuhulgas 2012. aastal kuulajani jõudnud Nina Simone’ile pühendatud album, samuti koos John Mellencampiga kaverdatud Van Morrisoni «Wild Night», mis lendas edetabelitesse ja tõi ka Grammy nominatsiooni.

Ometigi ei saa Meshell Ndegeocello hingetoitu avalikust tunnustusest ja teadmisest, et tema teekaaslasteks on muusikamaailma suunanäitajad. Samavõrra kui ta on tagasihoidlik, on tema muusikas väljenduv sõnum jõuline ja teravalt otsekohene. «Lõpuks oled sa ju üksi iseenda ja oma muusikaga,» võtab ta kokku muusikuks olemise tuuma. Tema tuntud lugude seas on neid, mille ta on ise instrumentide kaupa sisse mänginud, aga ka neid, mis on õnnestunud vaid tänu tugevale ansamblile. Ndegeocello on tunnistanud, et on pigem meeskonnamängija kui solist.

-Kuulsin teid esimest korda 1994. aastal North Sea Jazzi festivalil. Toona oli teie esimese albumi «Plantation Lullabies» muusika võidukäigu aeg ja saalitäis publikut oli lummatud kõrgepinge energiaga laetud funky-rütmidest ja sugestiivsetest meloodialiinidest, rääkimata teie sametsügavast häälest ja virtuoossest bassimängust. Kuivõrd olete te muusikuna nüüd, 23 aastat hiljem muutunud?

Tol ajal tundus kõik lihtsam – olin noor ja muusika ei tundunud keeruline. Arvan, et minust on saanud parem ansamblijuht, parem helilooja ja rohkem sügavuti minev laulukirjutaja. Samas arvan, et bassimängijana olin küll sel ajal parem. Selleks et olla väga hea bassimängija, peaksin harjutama järjekindlalt ja mängima pea kogu aeg, kuid praegu ei ole mul selleks nii palju mahti.

-Te olete muusikuna aktiivne ja mitmekülgne – helilooja ja arranžeerija, bassimängija, laulja, ansamblijuht, produtsent. Kuidas jaguneb aeg nende vastutusrikaste kohustuste vahel? Kas need tegevused on teie jaoks väga erinevad või tegelikult sama asi, millele lähenete erinevast nurgast?

Ma ei arva, et oskan hästi oma tegevusi organiseerida, kuid ma kindlasti hoian enda jaoks need tegevused eraldi, seda suudan hästi. Nii palju kohustusi võib tunduda kaosena, kuid ma tõepoolest tean oma projektides iga tükikest.

-Olete varem intervjuudes öelnud, et teile meeldib produtsenditöö, kuna selle eesmärk on aidata teistel vormistada nende ideid kõige paremal kõiki rõõmustaval viisil. Millisena te ise end produtsendina näete? Milline oli viimane töö produtsendina, millega ise rahule jäite?

Möödunud aastal töötasin James Baldwini ühe teatrilooga. See tõesti meeldis. Produtsent võib jätta projektile oma isikupärase käekirjapitseri või hoopis innustada ja soodustada muusiku enda käekirja esiletõusmist, või ka mõlemat, sõltub eesmärgist. Mina püüan saavutada parimat materjaliga, mille saan, soovin täiustada ja anda elu materjalile nii nagu muusik oma taotlusi kirjeldab. Ma soovin, et nad tunneksid, et said parima variandi oma loomingust, mitte Meshelli variandi.

-Teie lugudes on väga tugeva tähendusega sõnad. Milline roll on sõnadel teie jaoks?

Kui järele mõelda, siis eelistan viimasel ajal kirjutada hoopis instrumentaalmuusikat. Loomulikult on praegu õhus palju, millest rääkida, kuid kuna ma ise tunnen end liiga virvarri sees, siis kardan, et sõnad ei aita mind sellest välja.

-Olete intervjuudes maininud, et teid on inspireerinud ka Arvo Pärdi muusika. Mis teid selles köidab?

Arvo Pärdi muusika on nii läbipaistev ja vaba, nii kaunis – selles on erakordne dünaamika ja sügavus, mida helilooja annab edasi väga väheste vahenditega.

-Kui jätame muusika kõrvale, siis mis on muudes kunstivaldkondades teie tähelepanu viimasel ajal köitnud nii, et soovitaksite ka teistel sellega tutvuda?

Mulle meeldib Alan Watts, Hilton Als, Margo Jefferson, kui rääkida kirjandusest. Muusika osas tunnen, et kontakt on hetkeks hajunud, kuna mul on olnud väga palju tööd.

-Teie fännid on põnevil, millist muusikat Tallinnas kuuleme – kas juba plaatidelt tuttavat või midagi uut. Mida saate Tallinna-kava kohta etteruttavalt öelda?

Ausalt, ma tõesti ei tea veel, mida mängime. Kombineerime erinevatest perioodidest pärit muusikat, kuid kindlasti on kavas ka midagi uut.

-Palun tutvustage ansamblit, kellega Tallinnas esinete.

Kitarrist on Chris Bruce, klahvpillidel Jebin Bruni ja Abe Rounds mängib trumme. Oleme mänginud koos mõned aastad ja minu jaoks tundub see vähemalt praegu muusikaliselt kõige küpsem ansambel, kellega olen eales mänginud.

Jazzkaar 2017 väike spikker

Maria Faust ja Kira Skov (Eesti ja Taani)

Nemad avavad tänavuse festivali. Kirgas taani artist Kira Skov ja Kopenhaagenis resideeruv eesti saksofonist Maria Faust on oma pulbitseva loomeenergia ühendanud ja loonud süvateose «In the beginning» koorile ja ansamblile. Albumil kaasa lööv Skov vaimustus Fausti muusikast, kui oli kuulnud tema plaati «Sacrum Facere». Artistide teineteisemõistmisest sündis koostöö – Maria kirjutas puhkpilliseaded Kira paladele ja peagi jõuti ideeni luua muusikat üheskoos.

Naised lõid meloodiaid plaadi jaoks ühiselt, arranžeeringu tegi Maria ja sõnad kirjutas Kira. Eesti folkloorist inspireeritud albumit luues süüvis Faust veelgi sügavamale koduimaisesse müstikasse, jõudes religioossete kaemusteni. Projekti produtsent on Mark Howard, kes on koostööd teinud selliste maailmastaaridega, nagu Bob Dylan, Willie Nelson, U2 ja R.E.M.

21. aprillil kell 19.30 Vabal Laval.

«Tribute to Tallinn-67» Zbigniew Namyslowsky Quintet (Poola) & Tõnu Naissoo Unity (Eesti)

Rahvusvahelisel džässifestivalil Tallinn-67 on märgiline tähendus Eesti ja Nõukogude džässi ajaloos. 11.–14. maini toimunud kontserdid Kalevi spordihallis olid viimase kohani välja müüdud – esinemas oli nõukogude džässi koorekiht, külalised Rootsist, Soomest, Poolast ja Ameerikast.

Pianist Tõnu Naissoo debüteeris 1967. aasta festivalil 16-aastasena ja tänu vaprale esinemisele pakkus firma Melodija festivali noorimale esinejale võimalust salvestada oma sooloalbum. Naissoo moodne deep jazz võinuks vabalt olla Euroopa parimate seas, kuid suletud piirid ei lasknud plaadil laiemalt levida.

Nüüd, 50 aastat hiljem, taaselustab legendaarse festivali meeleolud Tõnu Naissoo Unity koos poola saksofonisti Zbigniew Namyslowski grupiga ja kavaga «Rohutirts paremal, rohutirts vasakul».

22. aprillil kell 17 Vabal Laval.

Spyro Gyra (USA)

Legendaarne ameerika fusion-jazz’i koosseis Spyro Gyra on üks tähtsamaid smooth jazz’i suunanäitajaid, kes on aastakümneid ühendanud oma muusikas r’n’b, fungi ja popmuusika kõlasid. Ansamblilt on ilmunud üle 30 heliplaadi, mida on müüdud üle 10 miljoni eksemplari. Koosseis on tuntud oma aktiivse ja tiheda esinemisgraafiku poolest.

1974. aastal Buffalos alustanud Spyro Gyrale panid aluse saksofonist Jay Beckenstein ja klahvpillimängija Jeremy Wall, alustades r’n’b instrumentaalsete kaveritega ja toetudes rütmimuusika traditsioonidele. Oma tõuke andis ka Weather Reporti ja Return to Forever kõlade mõjujõud. Oma joone leidsidki nad esoteerilisemate suundade ja kergemate toonide ühendamises.

24. aprill kell 19 Nordea Kontserdimajas.

The Firebirds (Taani) «Igor Stravinski: Püha kevad»

Taani ühe mainekama trummari Stefan Pasborgi moodustatud trio The Firebirds on interpreteerimisele võtnud maailma ikoonilisemate heliloojate hulka kuuluva Igor Stravinski teosed.

Moodustatud trioga sai trummar teostada oma unistuse ja meenutada oma nägemuse järgi enda lapsepõlve muusikat. Stravinski muusikat kasutas ta lähtepunktina, hoides algallikat uute interpretatsioonide raamina. Album on tagasivaade lätetele – koos pianist Anders Filipseni ja saksofonist Anders Bankega loodi ideaalne kombinatsioon, et taaselustada algupärandi varjundirikkaid külgi. Sümfooniline kõlapilt on kohandatud minimalistlikule koosseisule ja eksperimenteerimise käigus on jõutud ootamatute stiilisulamiteni – džäss, surf-rokk, bluus ja plaaniväline improvisatsioon. Tulemit kandvale sügavale austusele originaalteoste vastu on lisatud ka annus peenekoelist huumorit.

26. aprillil kell 19.45 Punases Majas.

Steve Gadd Band (USA)

Nüüdisaja ühe mõjuvõimsama trummari, ameeriklase Steve Gaddi ainulaadset rütmitaju on võimalik kuulda maailma kõige kuulsamate pop-, rokk- ja džässartistide heliplaatidel ning arvukatel kontserditurneedel.

Tema koostööpartnerite nimekiri lööb pahviks – Simon & Garfunkel, Eric Clapton, Steely Dan, Joe Cocker, Chick Corea, Al Di Meola, George Benson, Peter Gabriel, B.B. King, Ray Charles, Herb Alpert, Mike Manieri, Brecker Brothers, Paul McCartney, Kate Bush, Joe Sample ja paljud teised tippartistid.

Ajakiri Rolling Stone on Gaddi paigutanud kõigi aegade 100 parema trummari seas 24. kohale.

26. aprillil kell 21 Vabal Laval.

Erki Pärnoja: Efterglow (Eesti)

Helilooja, kitarrist ja multiinstrumentalist Erki Pärnoja kogub tuntust ka mitmekülgse sooloartistina. 2016. aastal ilmus temalt laialdast tähelepanu äratanud debüüt-EP «Himmelbjerget». Western-kitarridele, analoogsüntesaatoritele ja filmilikule tunnetusele toetuv muusika on saanud endale väärilise jätku – ajaliku elu lõplikkust käsitleva teemaplaadi «Efterglow».

Selle aasta märtsis ilmunud albumi kaheksaosaline rännak on võtnud vaatluse alla emotsioonide skaala, mis mahutab endasse lahkumist, loobumist ja lõplikkust puudutavad toonid. Melanhoolne, meditatiivne ja mõtlik seisundimuusika on kantud kaugelt kajavatest kitarridest ja igatsust täis muusikalisest nostalgiast, mida võib võrrelda kõigile tuttava suvelõpu-nukrusega.

27. aprillil kell 23 Punases Majas.

Yussef Kamaal (Suurbritannia)

Yussef Kamaal on Londoni duo, mille moodustavad löökpillimängija Yussef Dayes ja klahvpillimängija Kamaal Williams (Henry Wu). Yussef on tuntud eelkõige kosmilise afrobeat-ansambli United Vibrations rütmimeistrina ja Kamaal tähelepanuväärse produtsendina. Džässispetsialist Gilles Peterson võttis koosseisu oma Brownswood plaadifirma tiiva alla pelgalt nende live-esinemise põhjal. Duo bassipõhine ja moodne kõla on raamistatud džässivõngetega, mille keskmes on rütmidel ja akordidel põhinevad Londoni jungle’i, grime’i ja broken beat’i tuksed. Iseõppijatena on nad jõudnud isikupärase helikeeleni ja nende debüütalbum «Black Focus» ilmus 2016. aastal Brownswood Recordingsi all.

29. aprillil kell 23 Vabal Laval.

Tagasi üles